Marie Pullerits Foto: Kris Moor

4. septembril esitletakse Sõltumatu Tantsu Laval Marie koostatud intervjuudekogumikku „Koreograafiraamat“, mis on sissevaade 14 Eesti tantsukunstniku loometöösse. Oktoobris ja novembris toimuvad üle Eesti taas koreograaf Maria Uppiniga ühiselt loodud tantsulavastuse „Ainukordus“ etendused.

TEATER


Huviala, hobi, kire, eriala ja töö piirid on minu puhul ammu lootusetult üksteisest üle sõitnud. Ma ei tea, kas teater suudab maailma muuta, aga mulle tundub, et teater oma kõige erinevamais vormides võib aidata inimene olemisega toime tulla.

LIIKUMINE


Ei saa kuidagi mööda tundmusest, et liikumises on elu. Praegune elukorraldus võimaldab seda eri päevil eri määral, kuid päevil, kui saan vähem liikuda, kipun muutuma kurjaks. Liikumine tervendab, liikumine võimaldab enese ja maailmaga kontakti astuda. Tantsin läbi elu, liikumine on minu jaoks maailma kogemise ja vahendamise viis. Aga elu ei ole ainult liikumine.

PASSIMINE


Passida peab saama, muidu jooksevad mõtted üksteisele sisse. See kuidagi loob mõtteruumi. David Lynch on seda nimetanud hädavajalikuks unistamisruumiks – room to dream.

EKRAANIVABA LUGEMINE


Kui lektüür on olnud liiga kaua erialakirjanduse lainel, tekib kummaline kärsitus, isegi kui eriala ja huvialad kattuvad. Lisaks toimub erialane lugemine pigem veebis ja ekraani vaatamine kipub käivitama rööpmõtlemise režiimi. Hindan paberikrabinat, -puudutust ja -lõhna ega häbene seda sentimentaalsust tunnistada. Ilukirjanduse ja esseistika vahel pendeldades tunnen, et neist esimene aitab kuidagi paremini oma sisemise kompassi uuesti üles leida.

VÄHENDAMINE

Ületoodangus ja -stimuleerituses tundub teinekord, et muljete hulga vähendamine on hea tasakaalustav meede. Ei tahagi väga palju järjest või korraga kogeda, pigem soovin, et iga kogemus tõesti kohale jõuaks.