Eestlastele on alati meeldinud ennast võrrelda teiste rahvastega mitmesugustel võistlustel ja medalitabelites, mida siis võimaluse korral rahvaarvu koefitsienti aluseks võttes analüüsitakse nii, et tegelikult oleme meie maailmas kõige tublimad. Paraku ei ole meil veel ette näidata ühtegi Nobeli auhinda, mis on samasugune kurb null nagu Bosnial ja Hertsegoviinal olümpiamängude medaliarvestuses. Jah, on küll kaugemalt otsitud seoseid, nagu Tartu Ülikoolis töötanud keemik Wilhelm Ostwald (1853–1932) – aga, jumal hoidku, temagi oli sündinud hoopis Riias. Isegi Fääri saartel on sündinud üks Nobeli auhinna laureaat ja Saint Lucial kaks, kuigi enamik inimesi ei oskaks viimast kaardil näidatagi.

Enim on Nobeli auhinna võimaliku pälvimisega seoses spekuleeritud Marie Underi (1883–1980) ning Jaan Krossi (1920–2007) nimedega. Kui Krossi puhul olid arutlused tõsiseimad 1990ndatel, siis Marie Underit seati kandidaadiks neljal eri kümnendil ning on ilmunud hulk artikleid, kus on üritatud pakkuda vastust küsimusele, miks üks meie kuulsaim poetess preemiat iial ei saanud või kui lähedal ta sellele õigupoolest oli. Tänu Rootsi Akadeemia arhiivist saadud dokumentidele on nüüd võimalik neile küsimustele märksa täpsemalt vastata.

Avalehele
3 Kommentaari