"Eat Me, Drink Me"
(Polydor)
Tundleva pervorokkari pihtimustes paljastub
üllatavalt inimlik pale.
Sarnaselt üliemotsionaalsele
karusnaha-fetišistile Muhvile kirjutab ka Manson iseendast iseendale
– kindlasti vähemalt tänavusel täispikal. Ärge laske
end eksitada ta uuest teismelisest, südamekujuliste prillidega muusast
Evan Rachel Woodist, sest tüüpilise egotsentrilise kunstnikuna
põrnitseb Manson ka armastust avaldades ikka vaid oma naba. Midagi peale
vildi (või mis materjal on see, mis lateksisse rõivastujate nappa
takerdub?) on ta sealt leidnud küll, sest “Eat Me, Drink Me”
on ootamatult värske. Vokaalse firmamärgi, omapärase
meeliskleva-hingeldava ägisemise kõrvale on mõnus paiguti
kuulda ka tõeliselt kandvat lauluhäält; ikka nutikalt
mitmemõttelistes, ehkki paiguti üle keskmise roppudes tekstides on
seekord vähem suunapuudulikku ängi ja masinlikku raevu, rohkem
seksuaalset pinget ja lihtsat inimlikkust.
Siiski pole veel karta,
et ripsmetušš ja laibagrimm maha kooruma ehk hoolikalt
konstrueeritud pop-persona hääbuma hakkaks; pole kahtlustki, et
Manson on massiteadvuses end jäädavalt kinnistanud noorema
põlvkonna Alice Cooperina ning pealkirjas kristlust, kannibalismi ja
frivoolsust lõimiv nekromantiline rokkalbum rõhutab seda
positsiooni veelgi. Alice’it ületab ta aga kindlasti laiema haarde,
eksperimenteerimisjulguse ja tänapäeval juba ka šokeerivusega,
olgu see mõõde üldiselt nii ohutuks mandunud ja kitsamalt
Mansoni juures nii kalkuleeritud kui tahes.
Tukslev metroerootika
surub end kuuma, maduja keelena vastuvõtliku kuulaja kõrva lausa
siivutu intensiivsusega (“Heart-Shaped Glasses”,
“Evidence”) ning kui primadonna Marilyn tõmbub hetkeks
taustale, et teha rambil ruumi ka kitarrikäikudele (“They Said That
Hell’s Not Hot”, “Are You the Rabbit?”), on selleks ka
tummiselt põhjust. Kõike seda pluss eeskujulike tarbijarahvuste
romantilist meelelaadi arvestades pole ei Eestil ega Türgil küll
põhjust häbeneda, et oleme seni ainsad kaks riiki, kus see plaat
müügitabeli päris tippu jõudnud. 7
Mart
Kalvet
