Marju Kõivupuu on folklorist, kultuuriloolane, kirjanik ning Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur. Äsja ilmus tema sulest raamat pealkirjaga „Pärandiaabits lastele ja suurtele“.

Raamatus on poolteistsada märksõna või sõnapesa, mille kohta on kirjutatud lahedas stiilis seletavad lood. Tihti peegeldavad need ka autori suhtumist või isiklikku kokkupuudet. Kaheksasse rühma jagatud märksõnad katavad meie esivanemate elu alates taluelust, töödest ja tegijatest, rahvariietest ja ehetest kuni toitude, muusika, laulude, usundi ja juba uuema aja asjadeni välja – arvelaud, Soome kelk, telefoniputka jms. Raamat on ohtralt illustreeritud, nii et ammu läinud ajad, inimesed ja esemed tulevad ilusasti silmade ette. Et tänapäeval saab üha rohkem noori oma teadmised vana aja kohta vabaõhumuuseumist või etnograafilistest väljapanekutest, omamata maaelu või pärimusega loomulikku sidet, siis see jätab oma jälje. „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ on hästi informeeritud ning mõnusalt kirjutatud allikas, kust meie pärimuse kohta teadmisi leida.

Marju Kõivupuu, miks sa selle raamatu kirjutasid?

Ühegi raamatu kirjutamine ei tohiks kunagi olla sundus, see peab olema rõõm. Olen üle kolmkümne aasta õpetanud rahvaluulet, etnograafiat, etnoloogiat, Eesti kultuurilugu – ühesõnaga kõike seda, mida võetakse kokku sõnaga „rahvusteadused“. Kahekümne esimesel sajandil oleme hakanud rääkima kultuuripärandist, meil on vaimse kultuuripärandi nimistu, milles väärtustame kõike seda, mis ühel või teisel viisil on olnud ja on osa meie elulaadist-identiteedist. Teisalt nii õppejõuna kui väga erinevate inimestega suheldes olen tajunud, et meil on nagu kaks paralleelreaalsust. Üks reaalsus on folklooriga lähemalt seotud inimesed, keda see valdkond paelub, kes tegelevad akadeemilise uurimistööga või kultuuripärandiga, osalevad ka mõnes folkloorirühmas vms. Nende jaoks on minu raamatus ilmselt üsna palju tuttavat, kuid loodetavasti ka uut teadmist ning seosteloome näiteid. Näiteks Eesti vanemas kirjanduses ning memuaristikas on üsna heldelt kõike seda, mida seostame sõnadega „kombed“, „traditsioonid“, „omakultuur“ – ka kirjandust võiks pärimuskultuuri kontekstis julgemini kasutada. Pärimus leiab rakendust ka tänapäeval lavastustes, filmides, muusikas, reklaamides. Andrus Kivirähki teoste kaudu jõuab rahvapärimus metatasandil noorte ja tänapäevaste inimesteni. Ja see on tore!

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: