Marju Kuut"'Marju Marynel Kuut"' (Bigtree Records)

Funky leedi hipipärlid ja muu vanem kraam.

Ei tea kust välja hüpanud, vaikselt ja justkui juhuslikult ilmunud kogumik näeb ka vastav välja – ümbrisest viisakalt rääkida ei saa. On jah pilte, vajalikke seletusi ja ohtralt coreli efekti. Mis muide haakub osa lugude psühhedeelse hipivaibiga. Aga nagu üks disainiinimene taktitundeliselt märkis, on asi ise nii tugev, et mingit kujundust tegelikult polegi vaja. Ja tal on õigus.

Oli aeg, mil naised nägid välja nagu Elle Tikerpäe koduperenaised – alati kulpis, tippvormis ja funky’d, negriidsed afrod peas. Kõik sujus nende kätes ja neil jätkus aega kõigeks, ka muretuks ja samas nii peibutavaks diskotamiseks, ka primadonnalikult suurteks tunneteks. Sellisena mäletatakse vist emasid. Ja Marju Kuuti.

Viimati nägin teda täielikul underground-üritusel. Keegi nägi teda plakatit kleepimas, keegi luges mininuppu lehes. Ja see üritus oli sellesama plaadi esitluskontsert. Mustpeade Majas. Kõlab väga easy’lt, aga tõesti, kes meist suudaks ikka veel nii easy olla? Jälle Marju Kuut.

Niisama muuseas tuletab kogumikplaat meile meelde, kelle harukordne  “välismaa” hääl tõi meile funk’i, souli, rütmi ja bluusi ja kõike muud, mis hea kerge muusikalise meelelahutuse sisse mahtus. Selline oli siis formaat, aga oo kui palju värsket vaimu ja heli! Lood on siit-sealt ja sinna tänna, osa ei tea kust ja kellelt, arranžeeringud on täis nakkavat, viisakalt vintis olemist, andestatavad on ka saapaviksimeik neegriparukaga, “jaapanikeelne” multifilmimuusika, lastedisko. See-eest palju entusiastlikke pillimehi, imetabaseid duette ja mitte vähe hullumeelseid helimehi, kellele meeldis suuri nuppe veidi julgemalt keerata. Kõlab nagu kadunud maailm? Mis sai sest häälest, küsib keegi. Kas kõik on okei?

Kinnitan, et mureks pole põhjust. Jumal teab, kuhu Marju edasi läheb, pange pahaks või siis võtke heaks. 7