Foto: Maaleht arhiiv

Ülikooli peahoone kambris nr 238 astub teie ette värskelt Rootsi Kuningriigist saabunud poisipeaga väga intensiivne Marju Lauristin ja hakkab rääkima vabast maailmast. Sellisest, kus kõik raamatud on vabalt kättesaadavad, kus erakondi on palju – ENSVs olid lubatud ainult kommunistid – ja need vabalt valitud erakonnad saavad vabalt kraagelda. Ja eksisteerib täiesti vabalt kujunev avalik arvamus, mida uurivad vabad sotsioloogid, kes sõidavad mööda maailma ringi vabade teadusasutuste vahel.

Sellise meie jaoks kättesaamatu maailma manas meie ette läbitungiva häälega dotsent Lauristin. Ja käskis pähe õppida ning järele korrata. Karistas kohe terava irooniaga üliõpilasi, kes kaasa mõelda ei viitsinud. Jaotas raamatuid, millega vähemalt pooled meist ei osanud midagi peale hakata, sest aktiivset inglise keelt ei osanud peale Marju isegi õppejõudude hulgas suurt keegi.

Lääne sotsioloogia, mida Marjustinilt õppisime, kõlas nagu ideaalmaailm.

Max Weberi, Erich Frommi, Mar­shall McLuhani ja Walter Lippmanni sotsioloogilised tekstid aga olid keerukad. Õigupoolest pidanuks sellised raamatud istuma nõukogude raamatukogu „erifondis“ – Marjustin juubeldas iga kord üle piiri jõudes, olgu Rootsist või Ungarist, et seda kirjandust tollis käest ei võetud.

Nii et ma ei tea, mida mõtlevad Helmed või Isamaa tüübid, kui räägivad „punasest Lauristinist ja tema punastest ajakirjanikukutsikatest“. Punaseid aineid õpetasid meile hoopis teised lektorid, mine tea, kõik neist pole enam elavategi kirjas. Meie kursuse õpetajate hulgas oli ainult üks tõeliselt vabas Eestis elanud ja töötanud inimene, see oli EW ajal Kuressaares lehemehena töötanud Juhan Peegel.

Ja oli Õpetaja Marju, kes õpetas meid teoreetiliselt tundma vaba ühiskonda, just nagu kirik õpetab Jumalariiki, millist me enda ümber ei näinud ja tõtt-öelda vist ka enam näha ei lootnud. Nõukogude Liit oli just roninud oma vägedega Afganistani ja punaste leer maailmas üha laienes.

Lääne sotsioloogia, mida Marjustinilt õppisime, kõlas nagu ideaalmaailm. Nimelt pakuti ENSVs ausa sotsioloogia asemel enamasti vihastamapanevaid võltsinguid. Kui praktilise tööna pidin tegema sotsioloogilise küsitluse, siis ei tohtinud küsitleda enamat kui 49 inimest. 50 ja rohkema inimese küsitlemiseks tuli nõutada luba EKP Keskkomitees töötavalt pr Sillastelt, mis oli üpris lootusetu.

Mul on raske öelda, mismoodi õpetas Marju meile järgnevaid ajakirjanike kursusi. Pean isegi heaks naljaks, kui mind kui praktiseerivat kapitalisti kutsutakse „Lauristini punaseks kutsikaks“. See juubelijutt olgu aga minu kinnituseks, et Marju õpetas meile kõige nõudlikumalt Vabadust – ja see oli vene ajal ainuvõimalik tee valmistada meid ette jumalikuks hetkeks, kui vaba maailm lõpuks Eestisse naaseb!

PS. Minu tähelepaneku põhjal tulevad vasakpoolsed sotsioloogid praegu ikka pigem Tallinna, mitte Tartu ülikoolist.