Mark Soosaar, noobel aatemees
Alles 1960. aastaist kõneleme eesti autorifilmist. 1970.–80. aastatel määrasid olulisel moel eesti dokumentalistika palgejooned Mark Soosaar ja Andres Sööt, kuid seda täiesti vastandlikelt positsioonidelt.
Mark Soosaarele oli film vaatemäng, sageli saadud lavastuslikult. Impressionistlik detail, värv ja kaadrikompositsioon olid noore Soosaare filmide maagia. Kiindumus filmile ainuomaste, vaid läbi tema realiseeruvate sümbolite ja metafooride vastu on Soosaarel veres. Tema filme läbib igavese liikumise, vana ja uue konflikt, kusjuures Soosaar püüab leida midagi ajaloo jooksul läbiproovitut, seda, mis on seotud klassikaliste jäävväärtustega. Soosaar näeb neid kihte, mis kaitsevad inimest massikultuuri ja standardiseerimise eest, see seostub ühe tema põhiteemaga, mida võiks nimetada inimese õiguseks omapärale.
Kirjutasin selle aastaid tagasi Balti dokumentalistika nädala puhul Pariisi Pompidou keskuses. Mida arvad praegu oma tollaste filmide kohta. Oli see nii?
Oli küll, sa oled päris hästi seda tabanud. Mul on meelde jäänud Moskva filmiinstituudi (lõpetas instituudi 1972. aastal – Toim.) professori Aleksandr Galperini sõnad: nooruses tundub, et küsimus on vormis, saate vanemaks, siis mõistate, et küsimus on sisus. See tuleb sellest, et noorel inimesel on probleeme enda väljendamisega. Teiseks, noored tahavad vormiuuendusi. Aga uusi mõtteid ei tule niisama naljalt, need tulevad elukogemuse baasilt. Selleks, et ühiskonda ümber korraldada, tuleb teda põhjalikult tundma õppida.
Said eelmisel nädalal, oma 60. sünnipäeval, Prantsuse ordeni. Mis orden see oli?
See on austuse märk ja rüütli tasand. Ordeni kättesaamise koht ja aeg jäi minu valida. Mõtlesime siis tütrega, et miks mitte sünnipäeval ja miks mitte Pärnus. Eks ma selle ordeni ju suurel määral selle eest sain, et olen püüdnud Pärnut ja Pariisi lähendada. Pärnu Uue Kunsti muuseumi kollektsioonis on mitmeid prantsuse kunsti näiteid – Corneille, Picasso, Chagall, Cocteau… Pidevalt hoiame silma peal ka prantsuse filmil ja mitmed sealsed filmiloojad on Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafestivalil ka preemiaid saanud. Nicolas Philibert, Agnes Varda, kui nimetada tuntumaid.
Mark, kas sa oled kunstnik või poliitik?
Ma olen võib-olla kunstipoliitik ja poliitikakunstnik. Neid on minu puhul raske lahutada. Riigikogus pean ma muidugi mõtlema lisaks kultuuritegijatele ka Pärnu rannakaluritele ja linnakodanikele. Inimesed usaldavad mind ja tulevad kurtma, isegi täna hommikul (intervjuu leidis aset pühapäeva, 15. jaanuari pärastlõunal – Toim.) kohtusin ühe Pärnu inimesega, kellele on liiga tehtud. Ma vaatan Pärnut ikkagi kunstnikusilmaga. Et oleks harmooniline, esteetiline elukeskkond. Arhitektuuri ja planeerimise alal julgen ma sõna võtta.
Ma mõtlen taasiseseisvunud Eesti esimese kultuuriministri Lepo Sumera peale, kes oli ka looja ja poliitik. Aga kui mõelda tänasele päevale, kuidas haritlane ikkagi saab poliitikas kaasa rääkida?
Iga haritlane on ka kodanik. Ta ei pea tõmbuma katusekambrisse ja seal vaikselt sonette kirjutama, vaid võib osaleda valimisliidus, erakonnas, kes kaitseb kohalike kodanike huve, olla hoolekogu liige, mis tahes. Muusik, helilooja, kunstnik, kirjanik, filmimees… Arhitekt muidugi mõjutab otseselt kultuurikeskkonda.
Võõrastan siiski väga neid loojaid, kes kapselduvad ainult oma loomingusse. Lõppude lõpuks nad liiguvad ju ka reaalses küla- või linnakeskkonnas, nii et nad võiksid julgemalt kaasa lüüa. Muidugi, see ei tähenda, et nad peaksid loomingust loobuma. See on esmatähtis.
Oled oma uue filmi "Siiri – hääl maa ja taeva vahel" kohta öelnud, et "see on film kunstniku üksindusest". Kas oled poliitik sellepärast, et kardad üksindust?
Ei-ei. Kunstnikuna ma olen üksik. Ma tean seda, ja selles ei ole midagi imelikku. Väärt on ainult see kunstnik, kes näeb maailma originaalselt ja oma silmadega. Kui sa näed seda stereotüüpselt, läbi kellegi teise silmade, siis pole sel väärtust. Ei ole mõtet kuulata neid inimesi, kes arvavad, et kõik peab ühe malli järgi olema. Kunstnikku ei saa hinnata selle järgi, kas ta kingad on alati viksitud ja pükstel viigid sees, kas ta suust tuleb küüslaugulõhna või mitte, vaid ikka selle järgi, missugune on tema looming.
Viimasest filmist veel… Ütled seal, et "me sõitsime väga kaugele, et otsida tõde, kuid leidsime eest mälestused". Kui palju sinu mõttemaailmast moodustavad mälestused, ja kui palju on veel lootust, et see pole nii?
Mida vanemaks me elame, seda rohkem mälestusi kuhjub, seda rohkem oleme oma mälestuste vangis. See on just see vana lugu, et lähed seitsme maa ja mere taha, öökulli juurde ja tahad tõde teada. Aga tema ütleb, et vaata enda sisse.
Mida vanemaks elame, seda rohkem on meil kogemusi, mille pealt siis oma järgmised teosed üles ehitame. Me ei pea ju ise ekraanile minema, oma kommentaare peale lugema, oma lemmikmuusikat panema. Näiteks, film Anu Rauast… Mind ennast seal ju pole, ma ei peegeldu ühegi aknaklaasi pealt, kuid minu autoportree on seal sees. Ma räägin sellest, mis on m u l l e oluline.
Üks sinu huvitavamaid filme on "Härra Vene maailm" (1981), omapärasest selge ja justkui nihestatud eluvaatega vanast härrasmehest. Nüüd hakkad tegema filmi Manija saare postiljonist. Kas nad on don Quijoted? Mida arvad tegelasest don Quijote?
Don Quijoted kaunistavad maailma oma võimatute unistuste ja soovidega. Ja tegelikult ei ole võimatuid soove. Küsimus on selles, kas inimesel jätkub tahtmist ja jaksu neid ellu viia. Eks ma olen ise ka selline inimene, miks ma muidu niisuguseid filme olen teinud.
Vanasti ikka heitis mõni peatoimetaja ette, et "tahate teha filmi veidrikest". Kes on veidrikud?
Veidrikud on need, kes tänapäeva kõnepruugis "ei vasta eurostandarditele", kes ei püüagi neile vastata. Inimesed, kes julgevad olla sellised, nagu jumal on neid loonud.
Teises uues filmis, "Vabatahtlikud", oled üles võtnud Eesti Vabadussõja teema, leidnud Eestis langenud taanlase luulevormis kirjad emale, rootslase, soomusauto Kalevipoeg komandöri päeviku ja samuti Eestis langenud soomlanna kirjad rindelt koju. Kas seda filmi võib näha juba selle aasta 23. veebruaril?
Olen jah sättinud endale sellise daatumi. Ma olen ju seda tüüpi inimene, kes pole võimeline enesekontrolliks, kui puudub väliskontroll. Aga olles selle daatumi kõva häälega maha öelnud, usun, et saan filmi valmis. Õnneks on mul põhilised materjalid käes. Sain Taani televisioonist pika kauplemise peale kätte ka 24 minutit liikuvat pilti Eesti Vabadussõjast, kus selle filmi kangelasedki peal.
Mis määrab sinu arvates tänapäeva Eesti elu?
Raha. (Pikk paus) Kahjuks. (Veel pikem paus)Ja pime usk, et rahal on imettegev võim. Eesti kunsti on kõige rohkem solkinud raha. Ja sellele oleme me kõik kaasa aidanud, meie, kes me deebet- või krediitkaarti taskus kanname. Kes me sallime seda, et seal peal on Günther Reindorffi, Nikolai Triigi või isegi Köleri maal. 70 aastat pärast autori surma võib neid töid nüüd ükskõik kuhu paigutada.
Iga kord, kui ma lähen pangakaardiga raha võtma, siis ma mõtlen, kui tülgastav see on. Pilti ennast enam ei ole, geniaalne kunstiteos on muudetud mingiks halliks arusaamatuks taustaks. (Sobrab taskus) Nii, vaatame kohe, mis see siin on. Jah, Köler. "Päikseloojang Krimmis". Eesti Ühispank. Visa Elektron, igasuguseid numbreid ja kirju täis. No kuulge! Pange mingi suvaline tatine foto, igaüks võib praegu oma mobiiltelefoniga sellise kajaka ja purjekaga pildi teha. Ma ei saa aru, kus on Marika Valgu silmad, et ta on lubanud seda teha. Miks peab rahvusliku kunsti väärtusi niimoodi labastama?
