Markku Pätilä: ma elasin Kaurismäki filmi
Markku Pätilä (61) on olnud kunstnik peaaegu kõigi Aki
Kaurismäki filmide peal ning kaasvastutav nende ilmeksimatult
äratuntavate kaurismäkilike atmosfääride loomises. On isegi
öeldud, et Kaurismäki filmid muutusid märksa värvilisemaks
pärast seda, kui Markku ja Aki teed ristusid. Kus nad täpselt
ristusid, selgub peagi, kuid Eestisse meelitas Markku Veiko Õunpuu peagi
kinodesse jõudev “Püha Tõnu kiusamine”:
“See on lihtsalt nii hea lugu! Aga ma oleks väidetega, et
“Püha Tõnu kiusamises” on midagi kaurismäkilikku,
väga ettevaatlik – see on Veiko film ja minu meelest väga
eestlaslik,” hoiatab Markku, kui ma sellise võrdlusega lagedale
tulen. Kuid ta ei salga, et midagi sarnast oli Veiko ja Aki võtetel
küll – see tunne, et oled kodus.
Nagu mujalgi
maailmas, ei kõnelda ka Eestis filmi puhul kunstniku tööst
eriti tihti, ikka režissöör ja operaator, rääkimata
näitlejatest, saavad tähelepanu. Räägi paari sõnaga,
mismoodi filmi kunstnik töötab.
Kõik
algab stsenaariumi lugemisest – loen läbi, räägime
lavastajaga, räägime pikalt, sest ma ei saa ju teise inimese pea
sisse minna, tema mõtteid lugeda – aga eks kogemustega läheb
see lihtsamaks, saamaks täpselt jälile, mida lavastaja tahab.
Siis otsime võttekohti – sõidame koos operaatori ja
režissööriga ringi, mõnikord on keegi juba potentsiaalsed
kohad üles pildistanud ja valime nende hulgast. (Nagu näiteks
Tõnu põllupealne funkmaja – aut.) Ega siis filmis ei pea
olema interjöör samas kohas kus eksterjöör.
Eestis on ikka väga kummalisi kohti. Soomest niisuguseid enam ei leia.
Ja kui me ei leidnud täpselt sellist, mida vaja, siis kujundasime
olemasoleva ümber.
Näiteks “Püha
Tõnu” politseijaoskond on üks vana vabrikuhoone –
seinad olid täiesti fucked up, aga vaat feeling oli õige. Ja
see on Veiko jaoks ka vist väga oluline, kui koha feeling on õige.
Hästi palju kasutasin asju, mis neis hüljatud majades
ripakil olid – Nadežda (Ravshana Kurkova) toa sisustus näiteks
on teistest tühjadest korteritest kokku tassitud. Kusjuures ma ei teinud
“Püha Tõnu” üksi, Jaagup Roomet oli teine
kunstnik. Tema oli väga abiks.
Aga kui sa ütled, et
kunstnikust ei räägita – tead mis, film on tiimitöö.
Režissööri osa, ja võimalik, et kõige peamisem
ülesanne, on leida inimesed, kes oleks samal lainepikkusel ja suhtuksid
filmi tegemisse samasuguse kirega. Ilma Mart Tanieli kaameratööta,
Helen Ehandi kostüümideta oleks see teine film.
Oled sa ikka filmi näinud? Algus on jube hea, ma loodan, et nad ei
lõiganud seda välja. Ja lõpp on ka väga hea, see
jäähalli stseen. Esialgu nad otsisid mingisugust kirikut, aga kui ma
seda jäähalli nägin, siis olin kohe kindel, et pole vaja mingit
kirikut, et see on palju parem.
Eks nad pidid algset
kolmetunnist versiooni ikka kõvasti kärpima...
Just, selle pika versiooni algus on väga hea. Minu jaoks ei ole pikkus
üldse oluline. Minu pärast olgu film või viis tundi pikk, kui
lugu on hea. Tead, ma käisin just Tarantino uut filmi vaatamas, see kestab
ka kaks ja pool tundi. Ja see on really shit. Täielik raharaiskamine. Ja
inimesed plaksutasid pärast filmi – siis ma mõtlesin
küll, et kas ma elan mingil teisel planeedil või mis? See oli ik
ka väga halb. Rumal film.
Aga milliste filmide ja
autorite puhul sa ei tunne, et oled aega raisanud?
Mulle
meeldib Wong Kar Wai. Ingmar Bergman muidugi – ükskord
näidati Viinis nädal aega tema filme, oli oktoober, sadas kogu aeg.
See oli võimas. Ma saan aru, miks austerlased arvavad, et need filmid on
rasked. Aga mulle see põhjamaadele omane melanhoolsus istub.
Venelastest?
Andrei Tarkovski kindlasti.
Paar noort vene lavastajat on silma jäänud. Ja see tüüp
Rumeeniast, kes võitis Cannes’is Kuldse Palmioksa. “4 kuud,
3 nädalat ja 2 päeva” – Cristian Mungiu, tema on
väga hea. Ta julgeb stampidest üle olla. Ja see meeldib mulle Veiko
puhul ka, et ta julgeb neid filmitööstuse reegleid, konventsioone
murda. Teha isikupäraselt ja teistmoodi. Ta on tänu sellele juba
paljudele silma jäänud. Need Rumeenia ja Bulgaaria tüübid
teevad ka hullumeelseid asju.
Kuidas te üldse
filmikunstnikuks saite? Õppisite kusagil?
Ei, ma ei
ole kunagi seda õppinud, lühidalt on lugu järgmine. Kui ma
Viinist tagasi tulin, sattusin elama samasse linna, kus Aki Kaurismäki
elas. Ühel õhtul juhtusime restoranis kokku, restoran pandi kinni,
ja ma pakkusin välja, et lähme minu poole edasi, mul on veel paar
pudelit veini. Ja kui Aki mu korterit nägi, siis ütles ta kohe, et
kas ma ei tahaks tema filmi peale tulla. Asi oli selles, et Viinis elades ma
korjasin prügikastide kõrvalt igasuguseid asju ja
mööblitükke, mis mulle meeldisid, ja kujundasin nii oma korteri.
Ja Soome tagasi tulles võtsin osa asju mis mulle eriti meeldisid, kaasa.
Soomes ma jätkasin seda prügikasti kõrvale jäetud
asjadega korteri kujundamist, nii et Aki oli sellest Viini-Soome
sisekujundusest vaimustuses.
Ma muidugi arvasin, et ta teeb nalja,
aga kolm nädalat hiljem ta helistas ja pakkus tööd. Tal ei olnud
mingit stsenaariumi, ütles lihtsalt, et ma pean tegema baari, korteri, poe
jne. Mõned stseenid filmiti isegi minu toonases korteris. Ja nii
tuli järgmine ja järgmine ja järgmine film.
Ma
õppisin hoopis maali, Austrias ja Bostonis. Kuigi ma ei arva, et maali
saab tegelikult õppida. Ja ma tegin igasuguseid töid, et ellu
jääda. Nii et need praktilised oskused, kuidas seinu ehitada jms,
olid mul olemas.
Ma elasin ju nagu Kaurismäki filmis
pool oma elu. Ma oleksin võinud olla vabalt üks tema filmi
tegelastest, Viinis elamise ajal vähemasti. Meil on ühesugune
huumorimeel, see teeb koostöö lihtsaks. Tema filmid pole konkreetse
ajaga seotud – see maailm, mida Kaurismäki loob, ei ole kunagi
eksisteerinud, ei Soomes ega kusagil mujal. See on fiktsioon.
Veiko filmidega on samamoodi...
Jah. Mulle meeldis tema
“Tühirand” ka väga. Mulle tundub, et Veiko on alustamas
mingit uut lainet eesti filmis – ma tean, et teil oli nõukogude
ajal tugev filmikoolkond, aga iseseisvuse järel ei ole väga
säravat aega olnud. Ma nägin näiteks seda
“Detsembrikuumust” – kui igav, kõik nagu raamatu
järgi tehtud, ei midagi unikaalset. Niisuguseid filme tehakse igal pool.
Ja see maksis ka veel nii palju.
Sa oled ka hoopis
teistsuguseid, üsna naturalistlikke filmikujundusi teinud – Aleksi
Salmenperä “Mehe töö” näiteks, mida Eestiski
näidati.
Või Aku Louhimiehe “Käsky” –
ajastufilm.
Salmenperä filmis me proovisime hoida
kõik väga lihtsa, et ei kasutaks mingisugust trendikaupa. Ja et
keegi ei s
aaks aru, kas see on päris või mitte. Ja me tegime veel sellise
asja seal, et lasime lastel stuudios oma toa ise mänguliselt kujundada.
Mina ei suuda ju välja mõelda, kuidas lapsed mõtlevad, aga
nii oli tulemus väga naturaalne.
Louhimiehe film oli
jällegi väga raske teha, sest meil oli väga vähe raha.
Ajastutruu atmosfääri kopeerimine üks-ühele ei paku mulle
midagi, see on igav. Ma tahtsin sinna ikka mingi sõlme peale keerata.
Mis sa pakud, kuidas Eestis Veiko filmi vastu võetakse?
Ei julge ennustama hakata, aga eks me ole oma filmide suhtes
erakordselt kriitilised...
Ega Kaurismäega on
samamoodi – ta on liiga lähedal Soomes, temast ei peeta. Ta on
festivalidele oodatud. Veiko film on äkki ka liiga lähedal eestlasele
– et seda küll mõistetakse, aga seda ei taheta tunnistada
– et on nii suured erinevused venelaste ja eestlaste vahel, vaeste ja
ülirikaste vahel. Võib-olla veel mitte sinu põlvkond, aga
järgmine põlvkond ehk saab juba sellest Nõukogude traumast
üle.
See on ikka väga kummaline, ma saan aru, et
Lasnamäel elab sada tuhat mittekodanikku, kes ei saa kodakondsust, sest
see on teil keeletestiga väga keeruliseks tehtud. Aga nad peavad ju ka
sööma ja jooma ja kuidagi elama. Sestap on nad legaalsete
võimaluste puudumisel kriminaalsetele pakkumistele selgelt rohkem
avatud.
Narvas samuti – ma olin ikka päris imestunud, et
kuidas teil Narvas on poes sildid ainult eesti keeles. No vanemad inimesed ei
saa ju eesti keelest üldse aru seal! Meil Soomes on selge värk
– meil on rootsikeelne vähemus, ja kõik käib kahes
keeles, ja kui kogukonnas on rohkem rootslasi, on rootsi keel esimene.
Ma pakun, et kapitalismi kriitika on universaalselt
mõistetav, nii et festivalidele peaks “Püha
Tõnu” küll hästi sobima.
Muidugi,
ja eestlased peaksid olema uhked ja õnnelikud, et niisugune film on just
Eestis tehtud!
Veiko on lavastaja, kes stsenaariumist
väga kinni ei pea. Kuidas see sinu tööd mõjutas?
Jah, see oli kogu meeldiva protsessi juures kõige
raskem. (Naerab) Soomes niisugust asja naljalt ei juhtu – kõik on
paigas. Samas, mul pole vahet. See tunne, et sa saad muuta, on tegelikult hea.
Ma pean lihtsalt teadma, mis stseenis juhtub, et mida neil umbes vaja on, aga
rohkemat pole vaja teada.
Proovisime üht stseeni Koplis teha
– ja see maja oli kodutute poolt hõivatud. Kõik venelased.
Ja nad olid väga mures, et me äkki anname nad võimudele
välja või midagi. Et tuleb pahandust. Seal oli üks ninamees,
üsna ähvardava moega. Ma pole kunagi oma elus nii hirmul olnud. Ma
siis veensin võttegruppi, et uskuge, me saame selle kuskil vähe
ohutumas kohas ka ära filmida.
Leidsimegi koha Narva
lähedal, ühes ilma elektrita asumis. Inimesed olid kõik
kaotanud ja neil oli täiesti ükskõik. Nad olid elule alla
andnud ja käega löönud – niisiis – feeling oli sama,
aga suur erinevus oli selles, et inimesed ei olnud agressiivsed.
Miks sa filminduses olla tahad? Mis see sulle annab?
Tead, ma olen selle peale mõelnud. See on see tunne
– kui kõik on platsil valmis, näitlejad ootavad, kõik
on paigas ja siis hetk enne seda, kui lavastaja ütleb “action”
– on niisugune ärev vaikus. Midagi ei ole võimalik muuta
– see on hetk, kus kõik on andnud endast kõik. See on
väga ilus hetk.