Marko goes to Venice
Esindasid Eestit Veneetsia biennaalil ka aastal 2003,
aga koos Kaido Olega, varjudes ühise pseudonüümi John Smith
taha. Sinu valimine sel aastal tekitas Eesti kunstiringkondades muuhulgas
nõutusega segatud hämmastust, sest oldi harjunud, et Veneetsia
biennaalile saab pileti lunastada kunstnik vaid kord elus. Moodsad
psühholoogilised spekulatsioonid aga väidavad, et meil kõigil
on mitu identiteeti (nii sotsiaalset, seksuaalset kui perekondlikku jne) ning
et kunstnik ja tema pseudonüüm tähendavad järelikult kahte
eri loojat. Niisiis, millise loojana Marko Mäetamm ennast John Smithi
kõrval näeb?
Ma olin ise ka kuulnud sellist juttu, et
ühte kunstnikku kaks korda Veneetsiasse ei saadeta, aga selgus, et sellist
seadust ei ole ja pole minu suureks imestuseks kunagi olnudki ja igaüks
võib kandideerida, niipalju kui tahab. Ja tagatipuks, kuna sel korral,
kui John Smithi projekt valiti, kandideerisin ma samal ajal oma projektiga ka
ja seda ei valitud, siis mõtlesin, et miks mitte üksinda uuesti
proovida. Ja ega John Smith ei olnud ju tõepoolest mina, nii nagu ta
tegelikult ei olnud ka Kaido Ole. Ning ma enda kohta võin küll
öelda, et see, kuidas ma ennast “nägin” ja isegi
“kuulsin” John Smithina, erines minust mitte-John-Smithina
täielikult.
John Smith oli selline kaval naljamees ja ratsionaalne
strateeg, kes ühtegi liigset liigutust ei tee ja mõtleb kõik
täpselt läbi ja käitub taktikaliselt nii, nagu on õige.
Vaata, üksi tehes ma vist lähenen asjadele pigem
kõhutunde kaudu või nagu mingi “lõhna” peale
ja see, mida ma tegelikult otsisin, selgub kui üldse, siis alles
lõpuks. Keegi on mu kohta kirjutanud ja minu arust väga tabavalt,
et Mäetamm tõenäoliselt senikaua lihtsalt teeb ja katsetab ja
teeb ja katsetab, kuni tunneb selle õige asja ära. Ma olen üha
enam kindel, et see ongi tõepoolest nii. See on samas kohutavalt
energiatvõttev töömeetod, sest kogu aeg tuleb teha ja
katsetada ja hirmus palju tuleb lihtsalt n-ö ballasti toota. Aga ma kogun
selle ballasti alati kokku ja hoian alles ja mingis kontekstis hakkab
mõni asi jälle ootamatult tööle. Mingis kontekstis hakkab
iga asi tööle, küsimus on lihtsalt selles, mida ja miks
konkreetsel hetkel vaja on.
Ma olen selline stiihiline muidu ka, ostan
näiteks muusikat täpselt samamoodi, et kammin suuri plaadipoode
läbi ja vaatan, mis sel hetkel just õieti
“töötab”, ja siis ostangi. Riietega täpselt samuti
– katsun kuidagi haista, mis on õige. Tihti isegi head tuttavad ei
usu minust midagi niisugust ja arvavad, et ma ajan jama, aga tegelikult ma ei
aja. Ega ma eriti ei kaifi sellist pimedas metsas rahmeldamist, aga vajaliku
tulemuse nimel olen nõus kõik välja kannatama.
Nüüd midagi isiklikku. Tunnen sind üldiselt
optimistliku inimesena, irvhamba ja ironiseerijana. Aga miks sinu
kunstnikupositsioon on Veneetsia-projektis kaotaja positsioon? Millest selline
raskemeelsus, horrorlikud pained, morbiidsed motiivid, patoloogilised
seiklused? Kuigi, musta huumori kood pehmendab nii mõndagi
...
Ma vist vastasin sellele küsimusele natuke juba
eelnevalt ... Ma, jah, ise ei tunne ennast üldsegi optimistliku inimesena,
veel vähem irvhambana. Irooniline olen ma vist küll, naine on ka
mulle seda tihti maininud.
See Veneetsia projekt räägib
niisugustest väga reaalsetest asjadest minu elus nagu valikuraskused,
kompromissid, toimetulekuhirmud jne. Mulle tundus, et projekt kommunikeerub
publikuga paremini, kui loo jutustaja ehk minategelane on kohe iseäranis
mage mees, keda on võimalik haletseda ja ennast
selle juures parema ja targema ja edukamana tunda. Me tunneme ju ennast alati
vähem krampis (et mitte öelda kaifime olukorda), kui on tunda, et
oleme oma vestluspartnerist üle või paremad või targemad
või õnnelikumad või rikkamad, ühesõnaga
– kui meil on asjad paremini korras ja kontrolli all. Ja et seda tunnet
vaatajas paremini esile kutsuda, on teatud kohti projektis groteskselt
võimendatud ja siia-sinna vägivaldselt sisse suumitud. Et minu
luuseri kujund oleks loetavam.
Sinu esitatud projekt
“Mõrtsukas” käsitleb ühiskonna ja perekonna
omavahelisi traumeerivaid pingeid – kui väga üldistavalt
sõnastada. On selles projektis (ka) midagi personaalset?
Autoteraapilist?
Kogu projekt põhineb personaalsel, mida
ma siis olen püüdnud viia sellisele üldistusastmele, et see
oleks loetav ka teistele. Ehk siis olen püüdnud teha nii, et minu
personaalne oleks millegipärast teistele kangesti oluline ja huvitav.
Selles projektis on üks tekstipõhine video, mida ma olen päris
palju ka väljaspool Eestit näidanud. Lugu põhineb mu enda
unenäol, sellisel üliselgel ja just nagu ilmutuslikul, ja
räägib sellest, kuidas minategelane on lahendamatuid olukordi
lahendada püüdes sunnitud laskma hukata kogu oma perekonna. Igal pool
on seda tööd vaadanud inimeste reaktsioon olnud umbes selline, et nad
tunnevad, et see lugu on just nagu nende enda lugu, ainukese vahega, et neile
pole iialgi pähe tulnud sellest kõva häälega
rääkida, sest see on niivõrd isiklik. Nii et see projekt on
äärmiselt isiklik selleks, et see tunduks isiklik hoopis teistele.
Võib-olla on see umbes nii...
Muide, “Mõrtsukas”
oli projekti algne tööpealkiri, lõplik projekti nimi on
“Loser’s Paradise”.
Muide, kutsel on kiri
“I love my family”... Kas mõne tegeliku mõrvariga
oled ka kokku puutunud?
Ma ei tea ... Aa, tegelikult peaaegu
olen.
See oli kunagi kas 80ndate lõpus või 90ndate alguses,
kui Stroomi rannast leiti kaks surnuks külmunud rootsi ärimeest.
Kõik lehed kirjutasid sellest tookord. Loo areng oli kuidagi nii, et
neile vaestele meestele oli mingis Viru baaris igasuguseid asju sisse joodetud
ja kuhugi n-ö pidu panema viidud ja seal siis paljaks riisutud ja
seejärel Stroomi randa surema lohistatud. Hiljem ilmus ajalehes selle maja
pilt ka, kust nad sinna Stroomi randa surema viidi, ja see oli sama maja, kus
ma tol ajal elasin ja kus mul oli keldris ateljee. Ja kuna ma
millegipärast täpselt mäletasin, mis kellani ma tol saatuslikul
ööl ateljees olin, avastasin, et ma oleks nende tüüpidega
võinud vabalt trepikojas kokku juhtuda ja siis oleks ilmselt neil olnud
vaja mind ka Stroomi randa viia, et ma kenasti vakka oleksin. Nii et see oli
niisugune peaaegu-kokkupuude.
Tulid vägivalla teemaga
välja 1990. aastate lõpus. Avariid, murtud jäsemed, verejoad
majaseintel ja tapetud inimesed sümboliseerivad sinu loomingu ühte
võimalikku kujundiringi eksistentsi vaevade kirjeldamisel. Teine sind
algusest peale tõmmanud teema on üleloomulik jõud –
jumal. Kas sellepärast, et nii jumal kui mõrvar võivad asju
muuta pöördumatult?
Jah, alguses olin rohkem
flower-power’i mees. Mingi muudatus toimus 90ndate lõpus, kui ma
hakkasin tegema igasuguseid tabeleid ja skeeme ning kirjutasin Jumala, Kuradi
ja Supernaturaalse Mina vahelisi vestlusi. Niisuguseks morbiidsemaks
läksid asjad kusagil 2001–2003 vist.
Miks asjad nii
muutuvad... ma arvan, et mingit ühte põhjust kindlasti ei ole
võimalik tagantj&
auml;rele tuvastada, et hakkasin tegema nii ja niisuguseid töid
sellepärast, et nägin või lugesin ühel päeval
sellist ja sellist asja. Kuigi tegelikult just nii ilmselt asjad käivadki,
et kuuled mingi loo või näed midagi ja unustad selle kohe
järgmisel hetkel ära, aga alateadvus tekitab juba mingeid uusi
mustreid ja programmeerib su mõtlemist ümber. Mulle tunduvad
tegelikult sellised kunstnikud täiesti uskumatud, kes tegelevad mingi
asjaga pealtnäha ühte moodi aastakümneid. Mul on jah see fookus
libisenud siia-sinna ja ju need põhjused on igapäevases elus kinni.
Kas sa jumalat ei ole tahtnud tappa?
Oh, ei
ole! Ma ei söö isegi liha, et mitte soodustada tapmist.
Kas sulle meeldib julmuse teater?
Julmuse teater on
ilmselt mingi konkreetne asi, mida ma vist kahjuks ei tunne. Aga kui see
on mingisugune iseäranis julm ja jube ja verine ja kole teater, siis
võib juhtuda, et ma tunnen selle kui loomingu vastu puhtprofessionaalset
huvi. Et kuidas miski asi on üles ehitatud ja tehtud, mis kuidas
mõjub jne. Käisin möödunud suvel samamoodi
puhtprofessionaalsest huvist kinos vaatamas filmi “Hostel”. Ja see
oli ikka nii räige ja vastik, et kõndisin pärast
mööda tänavat, nagu oleks pesapallikurikaga kuklasse saanud, ja
tegin öäk-öäk-öäk. Ja filmi sain vaadata ainult
ühe silmaga,
n-ö monolt, et oleks vähem jube. Samas minu
selja taga istusid mingid kutid ja üks rääkis õhinal
teisele, mis kohe juhtub, tema vaatas seda juba mitmendat korda! Nii, et
ilmselt ma julmuse teatrit ei kaifiks väga, ma kardan paaniliselt verd ka
ja tahan veenist vere võtmise ajal alati ära minestada.
Aga verd voolab su piltidel küll ojadena!
Tead,
isegi kui mu lapsele süsti tehakse, kukun kohe kokku. Lastega käibki
meil vajaduse korral arsti juures hoopis naine, tema ei karda mitte midagi.
Sinu loomingut on kerge seostada popiga – meelelahutuse,
plakatlike ühetähenduslike kujundite ja koomiksinarratiiviga. Aga kui
palju sa ise ennast popkultuuriga kursis hoiad?
Kuulan palju
muusikat, aga mitte väga süsteemselt, nagu enne juttu oli.
Koomiksitega on mu loomingut millegipärast tihti seostatud, kuigi ma ise
mingit tõmmet koomiksite vastu absoluutselt ei tunne. Ainult Miki-Hiire
koomiksit olen lugenud lapsele unejutuks. Aga igasugust infot tuleb
tõenäoliselt lihtsalt niimoodi random-meetodil –
reklaamindus, ajakirjade ja plaatide kujundused ja igasugune nähtav
müra ümberringi, mille suhtes ma olen visuaalse inimesena
tõenäoliselt üle keskmise tähelepanelik, ja eks sealt
tuleb kindlasti ka ideid ja mõjusid loomingusse, see on päris
selge. Aga samas ma ei ületähtsustaks seda, sest ma ei kasuta
vähemalt tahtlikult selliseid otseseid tsitaate ja laene, vaid
püüan asju enda jaoks kuidagi sobivaks seedida.
Täiendasid end semestri Londonis, kus valmis osa Veneetsia
töid. Mis London sulle kui väljakujunenud kunstnikunatuurile andis ja
kuidas leidsid endale soomlasest kuraatori Mika Hannula? Mulle oled sa muuseas
oma hoiakutelt, küsimuseasetustelt ja väljenduslaadilt alati tundunud
pigem angloameerikaliku kui eestiliku neopopkunstnikuna.
Pool
aastat Londonis oli kujuteldamatult hea! Ma olen küllaltki paikne olnud
kogu aeg ja pole isegi Kunstiakadeemiast pärast sinna sisse astumist 1988.
aastal õieti välja saanud. Mulle, jah, London kohutavalt istus oma
suuruse ja rahvarohkuse ja anonüümsuse ja viisakuse ja
kõigega. Olin seal põhiliselt selleks, et tutvuda vabade kunstide
doktorantuuriga Royal College of Art
sis, aga lisaks sellele tutvusin igavese hulga huvitavate inimestega ja
nägin metsikult palju kunsti ja sain tõenäoliselt ka iseendast
natuke selgema pildi. Mul pole aastaid olnud nii palju aega mõtlemiseks,
kui oli seal, ja päris huvitav oli jälgida, kuidas peas tekivad ja
arenevad igasugused ideed ja sa just nagu ei tegelegi nendega nii aktiivselt,
aga sellele vaatamata asjad saavad valmis ja ülejäänu on
lihtsalt puhas teostamise küsimus. Ja mingisugused sisemised kriteeriumid
loksusid jälle paika, et mis mulle tegelikult oluline on ja mis
teisejärguline ja kus ma teen kui suures ulatuses kompromisse ja kus ma
pole nõus neid üldse tegema. Kui elada niisugust sisseharjunud elu,
nagu kodus paratamatult on, siis paljud asjad muutuvad kuidagi elementaarseks
ja lõpuks sa neid enam ei näegi, teises kultuuris aga muutuvad
meeled justkui uuesti teravaks ja vaatad täiesti tavalisi asju jälle
nagu esimest korda elus.
Et kuidas Mika Hannula
kuraatoriks sai? Ma teadsin teda enne natuke ja olime sellised tere-tuttavad ja
kui ma saatsin talle ühel hetkel oma projekti ja tegin ettepaneku
koostööks, oligi ta kohe nõus. Aga mul oli algusest peale
kinnisidee leida kindlasti kuraator (žüriile esitasin projekti üksi).
Ja leida see vahelduseks kindlasti väljastpoolt Eestit, et ta ei peaks
hakkama maadlema teadmistega minu senisest loomingust ja imagost eesti
kunstimaastikul jne. Et ta selle koha pealt oleks puhas leht ja esimeseks
kokkupuuteks minu loominguga olekski see Veneetsia projekt “Loser’s
Paradise”.
52. Veneetsia kunstibiennaal kestab 10.
juunist 21. novembrini.
Eesti näitus asub: Palazzo Malipiero
– San Marco 3079. Avamine 8. juunil kell 16.