Marko Raat: “Armastus on ainuke kannatus, millel on mõtet”

Margit Tõnson vestles uue eesti filmi esilinastuse eel režissööriga sellest, mis Lumekuninganna lossis tegelikult juhtus ja millest Hans Christian Andersen oma muinasjutus vaikis.

Kas "Lumekuninganna" saamise algusimpulssi on võimalik ajas ja ruumis kaardistada - et sõitsid parasjagu punktist a punkti b ja tuli idee Hans Christian Anderseni muinasjutu ainetel tänapäevane eksistentsiaaldraama kokku kirjutada? Või oli tegu hoopis mõne isiklikumat laadi läbielamisega? Vastamata armumine vanemasse naisterahvasse?

Otsisin sobivat vormi romantilisele armastusloole, meenus, et muinasjutus oli vaid paar rida selle kohta, mida naine ja poiss kõik need aastad jäälossis tegid, kui tüdruk poissi otsis. Ebavõrdse ja vanusevahega suhte võtsin samuti Andersenilt. Poisid on armunud naistesse ka aastal 1844. Mulle meeldis nõidus, millesse poiss sattus, aga millest kirjanik nii vähe kirjutas; hiljem sain aru, et see on armastus. Film algab sealt, millest raamat vaikis. 

Kui "Nuga" (2007) mitte arvestada, siis on sinu kahe ­täispika mängufilmi esilinastuste vahel kaheksa aastat. On see pikk või lühike aeg? Mida sa tegid nüüd teisiti kui tookord? Mida tajusid endas muutunud olevat?

Võiks ikka "Nuga" arvestada; see, et eelarve oli väike ja lõppformaat tunnine, ei tähenda, et sinna sama palju energiat ja aega ei oleks läinud. Seega kolm kuni viis aastat on paraku täiesti tavaline tsükkel filmimaailmas.

Ma ei mõtle oma tehtud asjadest midagi; need on tehtud just sellise sisemise sunni ja oskusega, mis siis oli. Ma ei vaata oma vanu asju. Kuigi võib-olla varsti võiks "Agent Sinikaela" (2002), näiteks aprillirahutuste aastapäeval, vaadata. Juhan Kivirähk kirjutas, et Ansip tegi selle filmi stsenaariumi põhjal dokumentaalse uuslavastuse Tõnismäel.

Olgu, kui "Nuga" arvestada, siis on "Lumekuninganna" justkui sama teema - lähedusevõimatuse - edasiarendus. Oled sa sellega nõus? Miks see sind piinab?

Vastupidi, mind toidab läheduse võimalikkuse usk, kõige kiuste. Ma olen aru saanud, et armastus on ainuke droog, mis pinget, sügavust ja täielikku kohalolu loob. Ainuke kannatus, millel on mõtet. Iha motiveerib, aga tõelise rahulduse annab romantika (Nan Goldin). See ameerika naisfotograaf on pildistanud ja sõnastanud mulle väga lähedasi aistinguid. Tema armastajapaaride natuke väsinud ja ära trööbatud hedonistlikus maailmas on hetki, mille pärast tasub igal hommikul ärgata. Ja paradoks, et armastuses on mittemõistmine viljakas, oli samuti kange avastus.

Eestis vaid täispikkade filmide lavastamisele lootes võib nälga surra. Teed, nagu paljud teised ametivennad, vahepeal ka dokumentaalfilme. Võtad neid sama tõsiselt?

Tõsisemalt, kui ma ise üldse olen. Doku­mentaal on näiliselt vähenõudlik ja kergesti linti jooksev žanr; demokraatlikul videokaamera ja meediaajastul eriti. Mängufilmi suur, kallis ja lohisev masinavärk nii ahistab kui distsiplineerib ja koondab mõtet. Dokumentaalfilmi tehes oled sageli täiesti üksi ja iseenda kubjas; pead aastaid ühte inimest endas kandma ja tema kätt kannatlikult hoidma. 

Doki tegemine on tõeline ­empaatia kool, kuid passiivne kuulamine ei ole kunagi hea portree ega ­huvitav lugu. Mulle isiklikult on see ka hea ­rääkimis­vastane teraapia. Olen ­dokumentaa­le te­hes õppinud ­tähelepanelikult ­kuulama ja sekundi ootama, enne kui suu avan. 

Oled valinud edevad ja elu lavastada ihkavad subjektid. Nii Jaan Toomik kui Alar Sudak kasutavad kaamera kohalolu oma huvides ära. Mis sind niisugustes duellides võlub?

Ma olen jälginud dokumentaalidega põhimõtet, et filmitav ei tohi olla nõrgem kui mina. Esiteks puhas egoism, mul hakkab igav, kui ma midagi teistsugust ja vastupanuavaldavat ei koge. Teiseks mul hakkab häbi enda ja portreteeritava ees, kui ma pean teesklema ja valetama huvi. Toomik ja Sudak on mõlemad tugeva karismaga head näitlejad ja lavastajad; mul ei teki kordagi loomapiinaja tunnet ja see, et nemad mind usaldavad, aga samas silmanurgast luuravad, hoiab vajalikku elektrit õhus. 

Mida sa ütled sellele filmivaatajale, kes tunneb sinu dokumentaalfilmi vaadates eneses tõusmas küsimust, et kas haiget inimest ikka tohib filmida? Kas sul kaamera taga seistes on piirid enda jaoks paigas? Et sa ise tead täpselt, millises olukorras sa enam edasi ei filmiks?

Siin on mitu asja. Ma ei tea, kas mu dokumentaalide tegelased võtavad seda hinnangut solvangu või kompli­mendina, aga ma pean neid nüüd igatahes kaitsma. Aiman, kellest jutt käib, ja näen siin tüüpilist ühiskondlikku topeltmoraali. Kõik minu ­dokumentaalide tegelased on tugeva esinemisvajadusega isiksused. Selliste egode ja nartsisside filmimine ei ole põhimõtteliselt kuidagi vastuolus nende inimeste soovide ja enesekuvandiga. 

Muidugi ajavad nad omi asju natuke teistmoodi; vahest maniakaalsemalt ja kirglikumalt kui harju keskmine kodanik; nende enesetsensuur on väiksem ja tänu sellele on nad sageli avatumad ja ausamad - mis teeb nad inimesena suuremaks. Mina pean neid küll täiesti terveteks ja vastutusvõimelisteks. Süüdimatud inimesed ei huvita mind ega ilmselt mitte kedagi. Nii kui vastutus ja vaba valik kaob, kaob ka dramaturgiline pinge. Ja psühhopaati saab jälgida ainult mängufilmis - kui kaugele ta empaatia täielikus puudumises läheb. Jah, see piir mul on - sarimõrvarit ma dokumentaal-kaameraga ei saadaks.

Aga kas haiget inimest võib filmida? See sõltub. Ma arvan, et kui oskad, siis võib. Sarnaselt toitumiseetikaga - tappa võib kõike, aga siis peab ka ära sööma.

Aga loomulikult tekib dokumentaalfilmi tehes pidevalt selliseid piire, millest tahad teadlikult üle astuda. Kui õnnestub, tõusevad suunurgad üles.

Mõelda vaid, kui sa oleksid jõudnud Vaino Vahingust dokfilmi teha. Mõtled sa vahel ise, mis oleks, kui oleks... ja kes need konkreetsed objektid oleksid olnud?

Ma pean ise kuidagi nende inimesteni jõudma, et nad muutuks mulle oluliseks ja hakkaks painama. Tavaliselt ütleb ka intuitsioon, et selles inimeses on dramaturgiline telg peidus, mis tuleb sealt välja kaevata, või on temaga peagi midagi olulist juhtumas. Siis on õige hetk. Mul ei ole nimekirja nn huvitavatest isiksustest, kellega tahaksin filmi teha. Aga mõnele olen maininud, et varsti võiks alustada.

Vahinguga haagiksin praegu küll. Olen viimasel ajal avastanud papa Freudi ja Jungi. Küllap ma ka "Lumekuningannani" kaudselt nii jõudsin. Argised dialoogid kohtuvad elust suurema saatuse ja mütoloogilise muinasjutumaailmaga. 

Mati Undi terava ja teatraalse karakteri magasid kõik tema kaasaegsed suures hirmus ja aukartuses maha.

Sa oled väga tundlik ja tabad ka mängufilmides hirmuäratavalt täpselt ühiskonnas virvendavaid meeleolusid...

Ma arvan, et film ei saa kunagi teadlikult tabada ühiskonna hetkevirvendusi; see vahel lihtsalt juhtub eri asjade õnnelikul kokkulangemisel. Selleks on filmi loomise protsess liiga pikk. Ma usun, et ei tohigi tegeleda hetkel õhus olevate teemadega; parimal juhul tuleb sellest idee mannetu illustratsioon. Masu, öko, keskerakond ja turudiktaat ei ole praegu kindlasti huvitavate filmide teemad. Ideaalis peaks leidma need teemad, millega keegi ei tegele. Anthony Burgess ei kirjutanud "Kellavärgiga apelsini" mitte Londonis laamendavatest ultravägivaldsetest gängidest inspireerudes, vaid isikliku traumaatilise kogemuse ajel, mille ta siis grotesksesse äärmusesse arendas.

Üks tšehhi filmikriitik, kes ühtlasi peab loenguid kohalikus filmikoolis, kasutab "Nuga" õppefilmina, kuidas ei tohiks filme teha. Kas sa tunned, et eirad meelega reegleid, või ei tunnista sa üldse reeglite olemasolu?

Küllap seal siis midagi on, mis teda nii kirglikult seda filmi tükkideks võtma paneb. Kriitika on üks asi, aga kogu see ettehooldav mentaliteet ehk kujuteldava publiku nimel rääkimine ja lähtepunkt, et keegi kusagil teab hea filmi valemit, on mannetu. Mina ei esine filmi tehes kunagi teiste nimel. 

Miks üldse eeldatakse, et iga film saab kõigile meeldida ja peab kõigile meeldima? Loomingus ei ole muid vahendeid kui üllatamise, hämmastamise, stiili, kaasahaaramise, lummamise, vasturääkivuse jms reeglid. Sama palju toimivaid reegleid kui kasiinos või börsil mängides. Mis reeglitest me räägime, kui võidavad vähesed ja seda ka oma isikliku "reegli" abil?

Kas sa selliseid palju kõneainet tekitanud filme nagu Cameroni "Avatar" või Von Trieri "Anti­kristus" oled näinud?

Ei ole "Avatari" näinud. Von Trier on mulle alati huvitav ja oluline režissöör olnud. Isegi kui "Antikristus" mulle väga korda ei läinud, on mul hea meel, et tema eksperimenteerimislust ei ole kuhugi kadunud ja et ta siiani ühtegi tühja enesekordust pole tootnud. 

Kas sulle on tähtis, et inimesed sinu loomingust samamoodi aru saavad, nagu sa mõelnud oled? Mul jookseb ­tihtipeale juhe kokku, kui näen, kui viltu võib lugeda üht või teist kirjapandud mõtet. Justkui ei räägiks me üht keelt. Kas sul tuleb filme tehes mõnikord sama tunne ja mida sa selle tundega peale hakkad? 

Miks sa üldse tahad, et kõik samamoodi aru saavad? Chalice on kusagil hästi öelnud - kodus duši all kõlavad laulud kõige paremini! Me ehitame liiga palju tagasiside peale. Kui tuleb, on hästi, kui ei, peab ilma hakkama saama. Kultuurisfäär tervikuna põeb oma tähenduse kukkumist. Siin ongi ületamatu vastuolu. 

Kõrgkultuur, mis sündis suure raha sees, on nüüd jäänud raharinglusest väljapoole. Kõik on täna näiliselt olemas, demokraatlikult ja mõõdukalt rahastatud, aga suurest rahast ja mõjust toorele võimule liiga kaugel. See annab vaimule vabaduse, aga võib-olla ka igihalja alaväärsustunde, et ei osaleta ülemaailmses "päris" raharingluses. 

Rudimendina on meedias endiselt säilinud eraldi kibestunud tooniga kultuuritoimetused ja meil on olemas isegi kultuuriministeerium, aga ainukesed sündmused, millega kultuur endast teada annab, on seotud rahaga - Kulka jagas miljoni, algasid eesti kalleima filmi võtted etc. Ja see on vale. Kui juba inimesed ise selles sfääris tunnevad jõuetust ...

Head lahendust ei ole või saab see olla radikaalne väärtuste ja rahapakkide segipaiskamine. Iseloomulik näide on see, et enamiku kultuuriinstantside nõukogudesse määratakse raha ja võimu esindajaid, aga näiteks Tallinna Sadama või Tallinna Vee nõukokku näitlejaid ja kirjanikke ei määrata. Ma arvan, et see oleks väga tervendav ühiskonnale, kui näiteks Maanteeamet ja Kultuuriministeeriumi teatrite osakond ühendataks. Võib-olla siis hakkaks ühiskond sisuliselt arutama, vaidlema ja võitlema, kas me tahame miljoni eest ühte(!) kilomeetrit maan­teed või peame selle raha eest aasta väikest teatrit. Või ehitame ainult teid ja sureme turvaliselt igavusse.

Mis Eesti filmitööstuses (kui me võtame seda niimoodi nimetada) on praegu kõige enam kiivas, mis takistab kõige enam oma loomingulist potentsiaali kasutamast? 

Põhiprobleem on madal enesehinnang, mida nii valdkond ise kui massimeedia lõputult taastoodab. Kas prantsuse või jaapani või briti filmitööstus on ka pidevalt kiivas? Ilmselt on igal pool eluterve kriis ja see on normaalne seisund. Häid asju sünnib harva, maailm ägab surnud kunsti ja leige kultuurimüra all; see pole mingi Eesti eripära, eriti kui filme nii vähe tehakse. Aga kahjuks on see laiemalt meie teenijamentaliteedi olemus, et alles siis, kui härrad on asja heaks kiitnud, julgeb eestlane vaadata ja midagi arvata. Iseloomulik oli, kuidas mõni aasta tagasi intelligentne ja siiralt vaimustunud kriitik hea filmi puhul endiselt õhkas, et tundub uskumatu, et selline stiilne film on tehtud Eestis!

"Lumekuninganna" juurde tagasi tulles. Kui ma ei eksi, siis klubikultuuris on "lumekuninganna" määratlusena täiesti olemas - näitsikute kohta, kes on imekaunid, frigiidsed ja kelle süda on jääst. Jäätunud südamete teema, südametus - inimesed, kes ei ihalda enam midagi, kuid kellele saatuse vingerpussina keelatakse selle peale ka elu jätkumine, kui nad oma südant sulatada ei luba - millal see teema sind painama hakkas?

Siis kui endal süda lahti läks ja ilu teema hoopis teised mõõtmed võttis.

Filmograafia

■ "Lumekuninganna", 2010, mängufilm. Režissöör ja stsenarist Marko Raat, operaator Marius Matzow Gulbrandsen (Norra), kunstnikud Jack van Domburg (Norra) ja Eva Maria Gramakovski, helilooja Sten Šeripov, kostüümikunstnik Aldo Järvsoo, produtsent Kaie-Ene Rääk. Osades Helena Merzin, Artur Tedremägi, Egon Nuter, Toomas Suuman, Anni Kreem jt. Esilinastus 25. veebruaril Coca-Cola Plazas. Linastub Forum Cinemase kinodes üle Eesti ja Kinobussis. 

■ "Isa, poeg ja teatri vaim" 2009, dokumentaalfilm

■ "Toomiku film" 2008, dokumentaalfilm, riigi kultuuripreemia 2008. aasta loominguliste saavutuste eest

■ "Nuga", 2007, mängufilm

■ "f.f.f.f läheb laiali", 2005, dokumentaalfilm 

■ "Ärge tulistage klaverimängijat", 2005, lühifilm Von Krahli teatri filmikassetis "Tabamata ime"

■ "Sviit kahele", 2003, lühifilm, Kultuurkapitali lühifilmi auhind

■ "Agent Sinikael", 2002, mängufilm. Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind

■ "Esteetilistel põhjustel", 1999, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind

"Lumekuninganna" 

Jäälossis elav naine (Helena Merzin) meelitab enda juurde noore poisi (Artur Tedremägi), kes naise ja jääriigi ilust lummatuna unustab inimeste maailma. Naine varjab poisi eest saladust, miks ta külmas elab. Tegu on romantilise draamaga, mis räägib kõikevõitva armastuse tärkamisest. 

Visuaalselt lummav "Lumekuninganna" on enamalt jaolt üles võetud külmhoone jäätisehoidlas, kuhu ehitati spetsiaalne interjöör, mis ujutati üle tohutu koguse veega ning seejärel külmutati. Võtted toimusid ekstreemsetes tingimustes, kuni -20 kraadises keskkonnas. Välivõtted filmiti aga polaarjoone taga, Põhja-Norra mägede lumistel nõlvadel.