Mart Kangur “Kuldne põli“
Mart Kanguri “Kuldne põli” ei ole selline luulekogu, et loed ühe luuletuse ja ütled “ahah” ja siis teise: “ohoh”. Hoopis nii on, et loed ühe luuletuse ja jääd vait, jääd kuulama. Teist ei loegi veel. Loed esimest uuesti. Siis ei loegi enam, ainult kuulad. Ja ikkagi pole sa luuletust lugenud, sest esimene (piip) lõpeb sõnadega: Jäi ainult (piip). / See siin ei ole luuletus. (lk 5).
Lõpuks loed edasi. Koos poeediga lõkerdad nagu lõokene, keda luurab sinu vistrikust kraabitud pistrik; kui maas on esimene lumi, hakkad pliiti küttima. Kõike jälgib roheliste klaaskuulidega kass. Koob kassikangast. Kanguri maailma kangasteljed koovad imelikku mustrit, mida lihtsalt peab jääma nii süvenenult vaatama, et sindki lõimitakse mustri sisse ning piiritsad, pingutid ja süstikud ei jäta sind enne lõppu rahule. Pärast lõppu ammugi mitte.
Raamatu mõtteline teine osa on omamoodi reisikiri. Poeet käib Vilsandil ja Tartus, muretseb Ukraina, Tiibeti, Marimaa ja Pirate Bay pärast. Peterburgist, Burgerpetist ja Grubretepist rääkimata. Paigad, kuhu on astunud luuletaja jalg, ja paigad, kus lennelnud ringi ta vaim. Koos ja eraldi. Kergejalgselt ja vaimukalt. Mõnus on lugeda.
Vahepeal tundub, et saad juba mustrist aru. Kuid ei: sõrmede vahelt lipsab maailma sisalik, jättes saba (“Alguses oli sõna”, lk 55). Sabast kinni saamine ei annagi muud kui ainult saba. Ehk sõna, mis tähendust kinni hoida ei jaksa. Või vastupidi.
Kanguri luulekogu mõttelise kolmanda osa peategelane ongi sõna. Eks oli juba ennegi, aga tal on kombeks tagasi tõmbuda: Mina usun sõna / mis tõmbub tagasi / maailma sügavusse / mis tõmbub tagasi / ega näita ennast (lk 24). Luuletuses “Kui üks sõna” see sõna lõpuks haihtub. Raamatu lõpus tuleb ette tühje lehti. Meie oleme tühjuse piir / ja sellepärast tühjusest priid (lk 32). Nii et lugeja ise on selle luulekogu mõõt. Ja luuletused on lugeja peegel. Ma näen välja teisiti kui peeglisse vaadates – kuigi, jah, peeglist ma ju välja ei näe. Sissegi õieti mitte (“Tartuskäik”, lk 37). Ja siis räägitakse, et enda vaatlemine peaks kerge olema. Sest nii kerge, God dammit (lk 7).
Miks siis selline arvustus? Sest, nagu ütleb Mart: Ekraan tuleb täita tähtedega / ja sõnade ja tähtedega /.../ ja võidelda kus võimatu / ja täiesti ebavajalik (lk 25). Sest proovi sa arvustada üht luulekogu, kui see võtab kätte ja arvustab hoopis sind. Palun lugege seda. Kui poest on otsas, ma laenan.
