Mart Kivastik. "'Savonarola"'
Kosmopoliit minus pistab kisama, kui loojal soovitatakse ainese ammutamisel lokaalse - tuttava ja turvalise juurde jääda. Nüüd tuleb aga endal täpselt sama teha. Kivastik, ära pane pahaks, aga kodu ümbrusest kirjutamine tuleb Sul ju nii palju paremini välja! "Külmetav kunstnik" sai koostöös hea režiiga laval päris kift, "siin ja praegule" veel lähedasem "Peeter ja Tõnu" ja "Õnne, Leena" olid tekstilt veelgi paremad ja novellid inimestest meie ümber... need olid ju suurepärased!
Aga mis sa hing ikka selle 15. sajandi Itaalia usu-uuendaja elu ja saatusega oskad peale hakata. Võib ju veidi ironiseerida Itaalia Parnassi üle, panna Viscontid-Michelangelod ja muud rahvale tuntud makaronisööjad ühte tegevustikku ringi siblima. Ja siis natuke narrida korrumpeerunud pühamehi, Ervin Õunapuu tuleb ju lavastust kujundama, siis tal ka millestki inspireeruda. Kui lavastust vaadata, jääb mulje, et tegelikult oli "Savonarola" algusest lõpuni Hendrik Toompere projekt ja Kivastikul paluti lihtsalt dialoogid sõnadeks formeerida - kuis muidu sai koos tehtud asi laval nii palju parem välja kukkuda kui tekst ise.
