25.01.2008, 00:00
Mart Kivastik "'Sõdur"'
Ilmamaa, 2007;64 lk
Raamatus või laval on kaks meest. Väidetakse, et sõdurid,
üks neist kindlasti suure algustähega. Teisel on suur küür,
ja mitte ainult seljas. Küür võib ennast ka hinge suruda.
Et siis Kivastiku jõuline minimalism taas kord. Kui inimesed
sünnivad, on nad sekundi murdosa jooksul võrdses seisus.
Pärast on mõnel rohkem. Küür näiteks, või
tulevik. Etenduvas tulevikus on selle näidendi tegelastest saanud
sõdurid. Üks on selleks kasvanud kaevikus verist sitta
süües, teine mitte. Ühel on mõõk ja ordenid,
teisel mitte, vähemalt alguses. Duell ei käivitu võrdsetelt
positsioonidelt.
Kindral raamatus on, kahurid on, valge hobune on.
Elulooliste faktide järgi sobituks see kindral Laidoneriks, aga sama
hästi võiks ta olla keegi meist, mina või sina. Või
leiab keegi eneses ja õigustustes rohkem küürakat? Uurige
järele.
Ütlen: see näidend võiks oma
grotesksuses pööraselt naljakas olla, kui ta nii kuradima
õõvav poleks. Kogu Eesti eelmise de-iseseisvumise traagika on
sellesse õhukesse tekstivihikusse sisse peegeldatud. Mõni kohalik
mitte-eestikeelne trupp võiks loo etendada võtta, vaataks
huviga.