Et siis Kivastiku jõuline minimalism taas kord. Kui inimesed sünnivad, on nad sekundi murdosa jooksul võrdses seisus. Pärast on mõnel rohkem. Küür näiteks, või tulevik. Etenduvas tulevikus on selle näidendi tegelastest saanud sõdurid. Üks on selleks kasvanud kaevikus verist sitta süües, teine mitte. Ühel on mõõk ja ordenid, teisel mitte, vähemalt alguses. Duell ei käivitu võrdsetelt positsioonidelt.


Kindral raamatus on, kahurid on, valge hobune on. Elulooliste faktide järgi sobituks see kindral Laidoneriks, aga sama hästi võiks ta olla keegi meist, mina või sina. Või leiab keegi eneses ja õigustustes rohkem küürakat? Uurige järele.


Ütlen: see näidend võiks oma grotesksuses pööraselt naljakas olla, kui ta nii kuradima õõvav poleks. Kogu Eesti eelmise de-iseseisvumise traagika on sellesse õhukesse tekstivihikusse sisse peegeldatud. Mõni kohalik mitte-eestikeelne trupp võiks loo etendada võtta, vaataks huviga.