Marta Moorats Foto: Mark Raidpere

Tartu Loodusmajas saab näitust „MITTE silmist, MITTE meelest“ vaadata 25. oktoobrini, sealt rändab väljapanek edasi Lätti.

Loodus

Olles täielik maaelu võhik, otsustasin pool oma elust metsa ja põllu vahele kolida. Loodus pakub üle mõistuse kogemusi. Loomad, hääled, värvid, valgus, lõhnad ja konnad magamistoas. Vaikus ja pimedus on hirmutavad, eriti kohas, kus ise vaikseks jäädes algab tegelikult uus häälte maailm. Maal tajun, kui metsikult palju elu on kohas, kus „elu ei ole“.

Linn

Igatsen siiski kontraste, tahan vahelduseks linnaruumis olevasse vaikusesse – heas linnas on neid kohti, kus on ruumi iseenda mõtetele. Järjest enam tajun, et kohti ja kunsti avastades on mind sama lihtne või keeruline vaimustada kui minu lapsi. Vajan avarust, siirast rõõmu ja mängulisust, nagu näiteks Shoplifteri näitusel Kiasmas – suur kogus värve tõstis suunurgad iseenesest totakalt üles.

Arhitektuur

Šokeerisin ennast sellega, et varasema välivetsude foobikuna avastasin ennast järsku Setomaal ühte neist välipeldikutest seestpoolt uurimas, et aru saada, kuidas see tehtud on – uued perspektiivid (elus).

Toit

Otsin lihtsust, geniaalset üllatusmomenti, päris asju. Esimene koduvein, isetehtud marmelaad ja limonaad. Asju vales järjekorras tehes õppisin jälle, et ühe asja valmistamise jäägid sobivad teise tooraineks. Toidu raiskamine on mulle täiesti mõistetamatu nähtus. Sellest, kuidas juba olemasolevast toidukraamist süüa teha, räägib sõpradelt kingiks saadud raamat „Waste Not Want Not“ (autor Patrik Jaros). Raamat jõudis minuni kasutatud kujul. Nagu paljud asjad. See, et kõik on tegelikult olemas ja uusi asju polegi vaja, on disainerile keeruline teadmine ja väljakutse.