Mida teeb inimesega suur annus kunsti? Järgmisel nädalal esilinastub dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“, mis otsib sellele küsimusele vastuseid. Filmi režissööri Marta Pulka (31) intervjueerib Maria Ulfsak.

Marta Pulga dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“ on jäädvustus ebainimlikuna näivast eksperimendist, mille käigus saadeti üks teatrikauge inimene aasta jooksul vaatama kõiki Eesti teatrites mängitud 224 eri lavastust. Kinoteatri algatatud katse eesmärk oli vaadata, mida teeb ühe inimesega nii suur doos kunsti (ja „kunsti“).

Filmi peategelane, n-ö palgaline teatrivaataja, on Valgast pärit rätsepa­haridusega 21aastane venelanna Alissija-Elisabet ­Jevtjukova, kes valiti välja enam kui 400 kandidaadi hulgast. Marta Pulk, kelle jaoks „Aasta täis draamat“ on täispika dokumentaalfilmi debüüt, tegi selle pika ja ootamatuid pöördeid täis teekonna temaga kaasa.

Marta, esiteks palju õnne filmi valmimise puhul! See on väga ilus lugu. Vahetu, emotsionaalne ja isegi omal moel veidi erootiline.

Huvitav, et sa seda sõna kasutad. Näitasin filmi Tanel Toomile, tema ütles ka, et selles filmis on ootamatult palju erootikat. Aga see töötab nii ainult seepärast, et erootikat ei ole keegi sinna pannud, see on lihtsalt osa tegelasest.

Räägi palun lähemalt, kuidas sa seda filmi tegema sattusid, kõneisikud ja idee autorid on ju Kinoteatri poisid. Kas sa olid algusest peale pundis?

Palgalisest teatrivaatajast filmi tegemise esialgne mõte tuli Kinoteatrilt. Nad taotlesid toetust juba mitu aastat tagasi, aga siis ütles EFI, et nemad ei toeta inimeste piinamist ja toona toetust ei saadud. Kaks aastat tagasi tulid Kinoteatri poisid selle jutuga minu juurde. Mulle tundus see hea seltskond ja nii läkski. Lükkasime asja käima, tegime üleskutse ja saime üle 400 avalduse inimestelt, kes polnud kunagi teatris käinud.

Avalehele
1 Kommentaari