Marten Kuninga “päris-bändil” napib isikupära

Leegitsev Sidrun “Laulev revolutsioon”;(Seksound);Eesti popmuusikas on käes huvitavad ajad, koos oma plusside ja miinustega.

Eesti Laulu konkursi taga olev tiim sai hakkama olulise muudatusega – noorema ja äkilisema valiku võitis bänd, mille liikmed tunduvad vahelduseks ka midagi muusikast teadvat ja kes on Krahli laivide kadalipus endale nime tegemist alustanud. Mündi pahupool oli loomulikult see, et keegi asjaosalistest justkui ei suutnud/tahtnud tunnistada, et selle uue ja läikiva mitmerealise edumaantee lõpp-peatus on muusikaline sillerdav unisex-peldik, kus väljastatavat “muusikat” võiks nimetada ka mõne traditsioonilisema sõnaga.

Nüüd siis järgmine soodusabielu Marten Kuninga ansambli Leegitsev Sidrun ja plaadifirma Seksound vahel. Viskame selle superstaari-asja peast ja vaatame, mis meil siin on. Seitse aastat tagasi ilmselt süütu koolibändina alustanud Leegitsev Sidrun on nüüdseks sunnitud kaanel kandma kleepekat “laulab Marten Kuningas”, sest nende laulja on vahepeal tuntuks saanud trash-telesaates ja kavatseb järgmise valikuna esineda Õllesummeril David Bowie lugude rituaalse mõrvamise kavaga jazz’i-laval. Vokaalselt kuuleme siin hulgaliselt eplikisme, aga ei suurt muud isikupära. Parimaks looks on vahest nimilugu “Laulev revolutsioon” – kümneminutine antirevolutsiooni vaikne, hüpnootiline manifest, mis meenutab ehk kõige enam mõne Stereolabi plaadi lõpulugu.

Selebriti-rokki ei pea ennatlikult maha tampima, aga sama kehtib ka heakskiidu puhul. Kui väita, et kontekstualiseerimine pole oluline ja asi peaks rääkima iseenda eest, siis tuleb tunnistada, et sidruniplaadi ainus meeldejääv joon ongi see nn kollane faktor. 5