Vanaisa oli oma elu alati oma reeglite järgi elanud, mis paljuski tähendas seda, et lähedaste vajadustest oli tal poogen. Viimased aastad veetis ta diivanil pikutades ja tema eluleegi põhiliseks kütuseks olid kaheliitrilised õlleballoonid. Õlu tema meelt ei tuimestanud, ta oli lõpuni välja väga osav teravate ühelauseliste naljade tootja. Surma ta ilmselgelt ei kartnud, lihtsalt ühel hetkel andis otsad.

Mina mõtlesin surmale kõvasti 20. eluaastate alguses, surmahirm oli nii tugev, et suutsin end veenda, et mu süda on haige ja peagi suren. 

Avalehele
8 Kommentaari
Loe veel: