Massimo Polidoro “Viimne seanss. Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”

Tõlkinud Piret Viljamaa.
Kunst. 324 lk.

Illusionisti ja kirjaniku suhetest rohkem huvitab mind see, milline asend oli tsirkusemaagial ja spiritismil 80 aasta taguses maailmas. Omal kombel õpetlik on ka ülevaade kummagi mehe arenguloost. Kuidas sir Arthur Conan Doyle kujunes skeptikust vaimu-usuliseks. Kuidas Harry Houdini üüratu edevuse ja kuulsusejanu palgaks sai hale surm tudengist jõmmi rusika läbi. Kollaažlik, ülirohke allikmaterjali kildudest kokkupandud teos heidab stroboskoobivalgust ainevalla ajaloole, spiritismi puudutavatele diskussioonidele, arvukatele faktidele. Räägib kõige muu hulgas ka kurikuulsatest haldjafotodest, mille võltsimise asjaosalised alles raugapõlves üles tunnistasid.
Illusionism ja spiritism on ühe kepi kaks otsa, ning sõltub vaatajast, kas ta näeb ükskõik kummas otsas tühipaljast trikitamist – või siis imet, millesse uskuda. Kui mustkunstivigureid võtavad tõe pähe ennekõike lapsed, siis hingede rändamist ja vaimude väljakutsumist on uskunud targad ja haritud inimesedki. Tuleb aga tunnistada, et nii Houdini kui ka tänapäeva tsirkusemaagide repertuaaris on olnud fantastilisi trikke, mida keegi pole veel suutnud ära seletada. Ja samas: spiritistlike seansside korraldajaid on sageli paljastatud kui armetuid petiseid – klassikalisi näiteid leiab sestsamast raamatust. Üleloomulikkuse ja silmamoonduse vahel puudub selge piir.
Inimeste huvi teispoolsuse vastu on igavene, kuid see spiritismi esinemiskuju, mis veel paar põlve tagasi lummas tõsimeelseid tegijaid, mandus pärastpoole seltskondlikuks meelelahutuseks, kuni hääbus sealtki. Tänastes kampades harilikult taldrikuid ei keerutata, lauajalgadel kopsida ei lasta. Seevastu tsirkusekunstis elab traditsioon edasi. Kuulsa meistri jälgedes on üritanud käia paljud. Illusionist David Blaine, kes äsja lõpetas sambapühak Siimeonist inspireeritud etteaste, kavatseb järgmisena vabastada end vee all käeraudadest ja ahelatest, korrates seega üht Houdini võimsamat numbrit.