Lugeja näeb, et tema ees on luuletaja, nagu neid on vähe, poosita, kuid vägev. Täis selgust, kiindumust ja tarkust, on ta konkreetsem ja tõdevam kui tema liigseltki talitsetud eelnevad luulekogud. Ta võtab tavalised asjad ja igapäeva; ja leiab selles veidi tõde ja ime. Enda, aga kirjandusele vist olulisemalt - lugeja jaoks.

See on just imeline, kui rikas ja tark võib olla inimese süda. Mathura rändab, armastab, mõtiskleb, kirjeldab, tõdeb, laulab - ja kirjutab seda kõike nii, et see sünnib kõik ühte, sisemiselt terveks ja terviklikuks luuleks. On põhjust meenutada Tõnu Õnnepalu ütlust, et „suure luule aeg on läbi", et see käesoleva koguga ümber lükata. Või, nagu ütles Õnnepalu isegi, „läheb veidi aega mööda ja tulevad uued suured luuled". Madaldades veidi häält, nendiks - teise vabariigi aegne luulekirjutamine hakkab ilmet võtma.

Oluline on ära märkida pühendumust, millega on tehtud (st kirjutatud ja kujundatud) „Kohalolu". Vastupidiselt kaasaegsele traditsioonile, on sõnadel luuletuste sees õige koht ja luuletustel omakorda oma koht tervikus. Ei ole juhuslikku või „käib-kahhi". Kuigi luuletused on suured (nii mahult kui sisult), nii et kogu järjest läbi lugeda ei jaksa, kõlavad nad kokku, üheks looks.

Suurepärast on raske arvustada, kõik see, mida tahad öelda, jääb kiituste varju. Inimene, kes Mathura loominguga tuttav, on iga tema luulekogu lugedes rõõmustanud, kaasa elanud - sest ta luule on voolav, ütleks „protsessiluule", mis väldib püandile panustamist. Kuid ka oodanud midagi, teadnud, et Mathura areneb kord-korralt paremaks, sest, nagu juba öeldud, on Mathura eelmised kogud olnud liigagi liialdusteta ja rahulikud. Soovimata midagi ära sõnuda, tuleviku suhtes, tuleb öelda, et Mathura on selle inimese lootusi nüüd õigustanud.

Et selgitada kiitust (mida luuletajal endal on lääge lugeda), tuleb öelda selle põhjus. Mathura „Kohalolek" on üks kahest 21. sajandil eesti keeles kirjutatud kõige väärtuslikumast luulekogust.