Kaevasin välja 2004. aastal Areenis olnud intervjuu sinuga, kus nimetad autoreid, keda tahad tõlkida. Oledki kõik peale toona mainitud Johan Ludvig Runebergi ära teinud. Ütlesid siis tema kohta, et pead vaatama, kas leiad õige haakumise. Kas ei leidnud?

Ei leidnud tõesti. Võib-olla oli põhjus ka selles, et püüdsin hakata temaga tegelema Itaalias, kus oli põrgulikult kuum, ja see ei soodustanud just Runebergi sisse elamist. Üleüldse nõuaks ta võib-olla suurt pühendumist ning pikemat aega tema maailmas elamist.

Aga kas Robert Musil ei nõudnud? “Omadusteta mees” on ikkagi kirjaniku elutöö ning sellesse pühendumine on ju ka ühte suurde maailma sisse minek.

Ei, sest Musil on aktuaalne, kõnetab meid siin ja praegu. Ta ei ole ajalooline nähtus nagu Runeberg.

Samas kirjutad “Omadusteta mehe” saatesõnas, et selle esimene köide on Austria-Ungari entsüklopeedia. See on ometi ajalugu.

Seda küll, aga Austria-Ungarist on nii palju jälgi järel ja ta on nii palju mõjutanud meie tänast päeva, et Musilit tõlkides pole vaja läbida ega kommenteerida erilist ajaloolist paatinat – ka lugedes mitte.

Liikudes tõlgitud autoritega ajas edasi, siis kas Musil oli hüppelauaks Fritz von Herzmanovsky-Orlando juurde? Ka tema esitab – küll kõverpeeglisse pandult – entsüklopeedilise pildi Austria-Ungarist? Või ei maksa neid üldse kõrvutada?

Maksab küll. Olen teadlikult püüdnud leida tekste, mis selles kontekstis haakuvad, ja Herzmanovsky-Orlando “Geniuste maskimäng” on üks selline. Austria-Ungari fenomen on mind tõsiselt huvitanud ja huvitab praegugi. See kadunud impeerium oli vähemalt kultuuri vallas kummaline tervik kõige sellega, mis meie traditsioonilises ettekujutuses kultuuri juurde kuulub. Kui 1914 algas Esimene maailmasõda, siis minu meelest muutusid selle “eilse maailma” – nagu Stefan Zweig ütleb – parameetrid kogu Euroopa jaoks nii oluliselt ja saatuslikult, et selle üle järele mõtlemine õigustab end tänaseni. Mina lihtsalt olen valinud Austria-Ungari mudeliks, mille peal neid mõtteid arendada.

Ja mis on kummaline – ja millest ma ei ole siiani päriselt aru saanud –, on mõiste nimega “trauma”, mis mulle Austrias olles ikka pähe tuleb ning seostub selle saatusliku muudatusega, mida mainisin. “Trauma”, mis on sellest kokkuvarisemisest pärandunud ning eksisteerib nii haritud kui harimata austerlase peas siiamaani – muidugi “rikastatuna” ühest uuemast traumast. Kunagine hiilgus ja vägevus ei anna neile rahu ka praeguseks juba peaaegu sada aastat pärast mulli lõhkemist.

Irooniline, et saksa keeles on sõna “Trauma” väga sarnane sõnaga “Traum”, unistus/unenägu.

Jah. Neid võib täiesti ühendada, sest tagasi vaadates tundub väga palju sellest traumeeritud, kuid ainulaadsest Austria-Ungari impeeriumist olevat unenäoline ja uskumatu. Hästi on rääkinud sellest Ain Kaalep oma järelsõnades Hugo von Hofmannsthalile, Franz Grillparzerile, Albert Paris Gütersloh’le ja teistele Loomingu Raamatukogus ilmunud Austria autorite raamatutele…

Ise oled sa Austria spetsiifika tutvustamiseks ainuüksi eelmisel aastal teinud ära suure töö…

2010. aasta oli natuke tavatu, aga tihtilugu ei sõltu see üldse iseendast, millal raamat ilmub. Möödunud aastal ilmus kuus tiitlit. Neist esimene jäi paraku täiesti tähelepanuta, kuid kuulub kõnealusesse Austria kompleksi. See on George Saiko romaan “Triivimisi”, mis annab olulise lisa austriaungarluse ja “Kakaania” mõistmiseks, aga nõuab teatud pingutust, et autori sümbolite maailmas ja keelelises rafineerituses orienteeruda.

Kas nende Austria-Ungari vaimset maastikku kaardistavate tekstide põhjal, mis sa oled eesti keelde tõlkinud, on meie lugejal juba võimalik seda nähtust üldistada ja mõista või leidub veel suuri lünki?

Ma arvan, et praeguseks on nn baastekste, nagu Linnart Mäll ütles, piisavalt ja kellel huvi on, see saab endale pildi luua. Ärme unusta, et suur just selle ajastu Austria kirjanduse huviline ja vahendaja oli Ivar Ivask. Panin rõõmuga tähele, et “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud valimik “Tähtede tähendust tunda” sisaldab sellest üsna palju. Kui võtta kõrvale veel Kaalepi ja Jaan Krossi järelsõnad, pluss varem ilmunud Stefan Zweig või Joseph Roth, on häid sissejuhatavaid teemakohaseid tekste samuti üksjagu.

Räägime Grimmelshausenist. Tema 1668. aastal saksa keeles ilmunud “Saksa Simplicissimuse seiklused” on raamat, mille eestindust tuli pikalt oodata. Saan muidugi aru, et see on teos vähestele, kuid on ikkagi oluline, et esimene saksa romaan ilmub eesti keeles. Kui kaua sa “Simplicissimuse” tõlkimiseks jõudu kogusid?

Päris kaua, sest olemata eesti filoloog, pelgasin algupärandi keelelist arhailisust. Aga sellisel kujul, nagu ta praegu kaante vahel on, pean rääkima osaks saanud õnnest, et säärane eesti filoloog nagu Joel Sang oli nõus tõlget keeleliselt toimetama. Ja kui sa enne intervjuu algust mainisid, et raamat on loetav raskusteta ja soravalt, siis seda on rõõm kuulda. Otsus lõpuks tõlkima hakata tuli ent tundest, et selles kohas on sõna otseses mõttes lünk, mis vajab täitmist, ja see oli minu stiimul. Luba kahelda väites, et see on raamat vähestele – minu meelest on see igati “rahvaraamat”.

Usun samuti, et see oli väga suur lünk, sest suur osa eesti kultuurist on ju ehitatud saksa kultuurile. On oluline juuri teada – isegi, kui need on ebateadlikud.

Ausalt öeldes on “Simplicissimuse” tähtsus nii-öelda internses saksa kirjandusloos nii suur, et alatasa satud sa talle osutavatele vihjetele. Ta on tõepoolest esimene saksa romaan, võta või jäta. Iseenesest ilmus just toona, 17. sajandi teisel poolel, erakordselt palju ja uskumatus mahus igasuguseid heroilis-galantseid seiklusromaane. Aga miski sellest pole praegu enam loetav. Üheainsa erandiga, kelleks on Grimmelshausen, esindades täie õigusega oma ajastut.

Aga milles tema fenomen siis ikkagi seisneb?

Esiteks kahtlemata võimes ajastut hästi tabada.

Teiseks selles, et tegu on just nimelt selle ajastu, 1618 kuni 1648 väldanud Kolmekümneaastase sõjaga. On väidetud, et teatud iseloomujooned saksa rahvuslikus olemises ulatuvad tagasi sellesse niisama uskumatusse aega kui varem mainitud Austria-Ungari impeerium. Kolmekümneaastast sõda, mis jättis endast säärased jäljed, et neist sai üle – kui kõigest saadigi üle – alles sajanditega, kirjeldab Grimmelshausen usutavalt. Eelkõige on põhjus ju selles, et ta oli selles osaline kõige vastuvõtlikumas eas, paisati noore poisina kogu hulluse keskele, mille ta kaasa tegi.

Kolmandaks ei saa kirjandusest rääkides üle ega ümber andest. Ja mulle tundub, et kogu Grimmelshauseni harimatusest hoolimata – või siis just tänu sellele, kuna mainitud heroilis-galantsed loheromaanid olid kõik ülimalt haritud – on “Simplicissimus” haarav ja veenev praeguseni. Teatavat edvistamist Grimmelshausenil muidugi esineb – ta loetleb näiteks autoreid, keda on väidetavalt lugenud… Ma ei hakanud iga nime joone all seletamagi, sest mitte kõikidel tekstis esinevatel isikunimedel ei ole sisulist tähendust, vaid see on kaup autori edevuse laadal. Kaldun tõesti oletusele, et “Simplicissimuse” värskus püsib tänapäevani sellel, et Grimmelshausenil puudusid ülepakutud intellektuaalsed ja esteetilised ambitsioonid. Ta püüab näidata ise kogetud reaalsust, mitte niivõrd spekuleerida, nagu teevad tema kaasaaegsed, ja see hoiabki teose värskena.

Aga kuidas peaksime tänapäeva eestlastena “Simplicissimusse” suhtuma: kas see on ühe meile tuttava kultuuri alustekst või mingi kurioosum?

Jah, miks mitte kurioosum. Kui ta on säilitanud oma värskuse nii pika aja jooksul, võib seda nimetada tavatuseks. Selliseid raamatuid ei ole üheski keeles ega kultuuris palju. Nii et võiks igati võrrelda Cervantese “Don Quijotega”, millele kõigest aja sõltuvusest hoolimata on saanud osaks õnn ajast välja langeda ja kõnetada meid ka praegu täiesti otseselt. Samas jääb “Simplicissimus” ikkagi puhtalt oma aja kujutluspildiks. Ja see on just tema tugevus: ta ei spekuleeri, tal ei olegi selleks eeldusi.

Pöördume nende vanade asjade juurest taas veidi uuemate poole. Oled tõlkinud ka Winfried Georg Maximilian Sebaldit. Mis oli tema valimise põhjus?

2002. aastal ilmus eesti keeles tema “Väljarändajad”, 2009 “Austerlitz” ja siis tuli mulle mõttesse, et kuna autor oli ju 2001. aastal autoõnnetuses surma saanud ja tema oopus on valmis, katsuks anda tema pärandist tervikpildi. Teatavasti ilmus Sebaldil ainult neli pikemat teksti, mida ta ei kutsunud ise romaanideks, sest tõesti, selle žanri alla nad hästi ei mahu, vaid proosaks. Möödunud aasta lõpul ilmus “Saturni rõngad” (1995) ja viimasena tuleb tema esimene teos “Peapööritus. Tunded” (1990), mis peaks ilmuma selle aasta algul (On intervjuu ilmumise ajaks juba ilmunud – P. H.).

Mõtlesin lõpetada Sebaldi presentatsiooni pikema kommentaari või järelsõnaga, mille tegin ka valmis (Ilmus Sirbis nr 5, 2011 – P. H.), aga Sebaldi pärijad panid sellele teose integriteedi huvides veto. Mul oli isegi veel mõte, et kuna raamat on üles ehitatud Franz Kafka lühiloo “Jahimees Gracchus” motiividele, siis panna lisasse seegi, sest loo teadmine on hädavajalik, kuid see keelati kohe ära. Iseenesest esimene säärane kogemus, et ekstreemelitaarsus võib tõesti ka kurjast olla… Aga küsimus oli vist, et mispärast Sebald?

Küsin ehk teisiti: kas tõlkija üleüldse valib autori või äkki meelitavad tekst ja autor tõlkija enda juurde?

Nagu enne rääkisin, on mul mõnikord õnne olnud: näiteks sellega, et Joel Sang tegi Grimmelshauseni tõlke märksa soravamaks. Võib-olla mul on olnud õnne ka sellega, et minu valikud on mulle suurt huvi pakkunud ja mul on õnnestunud nad ka kõik n-ö mehele panna, neile kirjastaja leida. Samas nad ilmselgelt bestsellerite hulka ei kuulu, vaid on teatava nõudlikkusega tekstid. Siin ma ei häbeneks tõesti kasutada seda müstilist sõna “õnn” – ärgu ta mind maha jätku!

Aga Sebaldi puhul lugesin läbi “Väljarändajad” ja sain kohe aru, et siin on see salapärane je ne sais quoi, mis paneb lugema ka kõike muud, mida sama autor on kirjutanud. Nii ma ka tegin, lugesin tema asjad läbi ja leidsin, et kogu tema looming on niisuguse karaadiga, mis lausa nõuab tutvustamist ja vahendamist. Seda eriti olukorras, kus säärased olulised tekstid, nagu nii paljud muud, on ohus kas unustatud või mitte märgatud saada – laiatarbekaup pole nad paraku kunagi olnud.

Vaadates raamatutulva, mis meid uputab, ei taha ma nõustuda lohutusega, et peaasi, kui noored loevad, vaid usun, et tähtsam on see, mida nad loevad. Sebaldi või Kafka mõistmine eeldab muidugi teatud meelelaadi ja elukogemust ja mõni elu ei haaku nendega kuidagi, aga olen kindel, et kui me koos kristlike või laiemalt religioossete, veelgi laiemalt vaimsete väärtustega unustame ka selle sõnalise kultuuri, mida nemad koos hoidsid, siis pole konsumerismi kuristikust pääsu.

Liiga palju olulisi tekste vajub unustusse ja mõningaid neist tahaksin ma suutmist mööda päästa – nii lihtne see ongi. Seisku eestikeelne Hölderlin või Rilke “Duino eleegiad” riiulil ja raamatukogus – vahest juhtuvad nad õigel hetkel õige inimese kätte.

Mis mind aga Sebaldi puhul kõige rohkem köidab, on keskendumisvõime ja intellektuaalne pagas, millele säärase võime omanik võib toetuda. Küllap ta tajus ka ise oma ande erilisust. Eeskätt on minu jaoks tõeline lumm tema keel ja stiil. Tõsidus, millega ta oma teemasid käsitleb. Ja tänapäeval täiesti pruugist väljas mõiste “ülevus”, millega ta seda teeb.

Ütlesid, et sind võlub Sebaldi puhul keskendumisvõime ja intellektuaalne pagas, mis tal on…

Nii intellektuaalne kui lugemuslik. Seda on pidevalt tajuda. Ta ei ole ise salanud, et talle meeldib jätta oma tekstidesse reveransse autoritele, kes on talle väga meeldinud. Siin-seal tunneb neid ära ka võhik. Seda võib kutsuda mänguks, isegi seostada niinimetatud postmodernismi mõistega, aga Sebaldi puhul kannab see küll mingit muud sundi, mis üht autorit tagant ajab.

Mis sund see on?

Keeldumine unustada. Lausa hallutsinatoorne võime õigesti suhestada mälestuspilte, mis tänu salapärale, kuidas nad on serveeritud, pakuvad võimalust – nagu ta ise on öelnud – midagi taastada. Sebaldi väitel on see võimalus olemas ainult kirjandusel. Ja oma väidet kinnitab ta ise kõige veenvamalt omaenda tekstidega.

Spetsiifiline magnet tema jaoks on see müstika, mis sisaldub meie mälus ja mäletamisvõimes. Tema metafüüsiline drive kannab endaga kaasas ülikonkreetset, nii pikemat kui lühemat ajalugu, mille varal ta näitab ära meie pääsmatuse sellest paratamatusest, kuidas me sätime oma ajaloo ise paika, valides, mida mäletame ja mida mitte, ning väga tihti puudutab ta – eriti tema kui sakslane – selliseid teemasid, mida me parema meelega ei mäletaks.

Erilist tähelepanu ongi Sebald osutanud kustutustele ning püüdnud leida tähendust ja sõnu õudustele, mida tema vahetult ei kogenud, aga mida ta üritab taastada ning näidata, kuidas inimene võiks suhelda sääraste mälestustega. Üheks teemaks sellest, milliste julmusteni võib inimene jõuda, on ka tema enda lapsepõlves kogetud kuritegu, mille sakslased saatsid korda juutide kallal.

Juba metafüüsilistest eeldustest lähtuvalt on Sebaldi haare väga lai. Sebald jõuab välja klassikaliste metafüüsiliste teemadeni nagu ruum ja aeg, eeskätt just viimaseni, ja veel selles tähenduses, nagu asjaga tegelesid 17. sajandi Inglise metafüüsikud. Ning Sebald näitab, et seda saab teha erakordselt veenvalt ja haaravalt – muidugi eeldusel, et lugeja pole finesside ja nüansside tajumisele lootusetult kadunud. Nii on Sebald minu jaoks autor, kes on tänasel päeval mõelnud asjadele, millele tasuks rohkem mõelda ja mis on olulisemad kõigest sellest, millele me iga päev argiselt mõtleme või millele meid peibutatakse mõtlema.

Mati Sirkeli tõlked 2010–2011

Ilmunud

George Saiko, “Triivimisi”

Edgar Hilsenrath, “Nats ja juuksur”

Walter Benjamin, “Valik esseid”

Gustav Meyrink, “Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt? Lugusid “Saksa pürjeli imesarvest””

Hans Jakob Christoffel von Grimmels­hausen, “Saksa Simplicissimuse seiklused, teisisõnu: ühe veidra vagabundi elulugu”

W. G. Sebald, “Saturni rõngad”

Ilmumas

W. G. Sebald, “Õhusõda ja kirjandus”

Franz Kafka, “Kirjad 1902–1924”

Willem Elsschot, “Juust”

Heimito von Doderer, “Merovingid ehk Totaalne perekond”

Hermann Hesse jutud “Lapsehing”, “Klein ja Wagner” ning “Nürnbergi reis” (koos Oskar Kuninga tõlgitud “Klingsori viimase suvega”)

Oswald Spengler, “Õhtumaa loojang”