Matt Ridley. “Vooruse lätted”

Tõlkinud Lembit Liivak. Tänapäev, 280 lk

Intervjuus Vahur Kersnale rääkis Arnold Oksmaa, et ta tahaks pärast seda, kui õhtukool läbi, teha lähemat tutvust geenidega. Et  täpsemalt teada, mis on tema sees.

Oksmaa ei ole ainus, keda see huvitab. Paari nädala eest pasundasid kõik ajalehed geenivaramu töövõitudest. Mulle meenus Kunksmoor, kes segas sellele, kel miski häda küljes oli, ikka maarohtudest vägeva keedise kokku. Maarohud haisesid hirmsasti ja maitsesid veel hullemini. Geenid on tänapäeval minu meelest nagu see maarohutee – nendega katsutakse kõiki inimese veidrusi seletada. Aga samas on geeniasjandus nii peenike teadus, et vähesed saavad sest aru.

Seepärast valdas mind Ridley raamatut avades natuke õudne tunne: autor lubab pea 300leheküljelises uurimuses selgitada, miks inimesed on vooruslikud olevused ja üksteist aitavad ning esimene peatükk kannab nime “Geenide ühiskond”. No tänan väga!

Lähemal uurimisel ei saanudki selget sotti, kas tegu on bioloogiaõpikuga või räägitakse rohkem sotsiaalpsühholoogiast ja majandusest. Soovitan kõigile, keda huvitab mesilaste, lülijalgsete, meripõite, limaseente, inimeste ja teiste Issanda loomaaia elanike hingeelu - eelkõige, kas ja miks nad ennast ohverdades üksteist aitavad.

Teisele Arnoldile on aga kindlasti hoiatuseks isand George Price´i kurb saatus: ka tema hakkas innukalt geneetikuks, kuid amet tekitas vaimse tasakaalutuse ning vaene mees tappis ennast lõpuks ühes kõledas Londoni ubrikus ära.

Ridley teooria, et ühiskond muutub paremaks siis, kui riigivõimu vähendada ja anda inimestele vabad käed tegutsemiseks, näib toreda, ent utoopilise mõttena.