Max Dauthendey, “Biwa järve kaheksa nägu”
Keskmise eurooplase jaoks on Jaapan mingisugune kauge müstiline paik, kus elavad veidi veidrad inimesed. Jaapani anime-tööstus süvendab seda ettekujutust veelgi – nende multikate sündmused toimuvad alati mõnes salapärases pilvepealses või maa-aluses riigis, tegelased on kergeid judinaid tekitavad olendid, alatoon on korraga lootusetu ja lootusrikas.
Samasugust kerget ängi on tekitanud välismaalaste kaemused Jaapani olustikku. Esmalt meenuvad "välisjaapanlase" Kazuo Ishiguro raamat "Mägede kahvatu terendus" ja möödunudaastane filmihitt, Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud”. Viimases on hektilised linnakaadrid pikitud aeglaste võtetega imelise korrapära järgi sätitud Jaapani aiast, mungatemplist ja rohetavast golfimurust taamal võimsalt kõrguva Fujijama taustal. Ehk midagi väga maalähedast, ent ometi nõiduslikku ja seletamatut.
Ka Saksa päritolu Max Dauthendey on oma Jaapani-reisil sellesse lummusesse langenud. Kohalikust maalitraditsioonist leitud ja ilmselt mitmete muistenditega segunenud aines on saanud veidi süngeteks unenäolisteks muinaslugudeks, mille läbiv teema on (õnnetu) armastus.
Võibolla on see pilt, kuidas meie siinpool maakera tahame seda kauget saareriiki näha, vahest aga tahavad Tõusva Päikese Maa asukad meile sellistena paista. Igatahes tekib himu minna ja oma silmaga järele vaadata.
