Seevastu näiteks vehklemine, kus kaalukaid rahvusvahelisi medaleid-tiitleid toodi Eestisse juba nõukaajal ja tuuakse praegugi pidevalt, ei saa just erilise publikumenuga hiilata. Mis siis, et selle ala geograafia on palju-palju laiem kui suusatamisel. Ning praegu tundub arusaamatu, kuidas Eesti NSV paremate sportlaste sekka sattusid pidevalt allvee­orienteerujad ja DN-klassi jääpurjetajad. Nende pühendumises ja tasemes pole küsimust, lihtsalt alad olid veel nišinišimad kui suusatamine.

Meid, eestlasi, kriket ei huvita, meile on just ralli oluline.

Autorallit on Eestis aastakümneid ümbritsenud sõnulseletamatu pühaduse oreool. Ehk oli see tingitud asjaolust, et hõimuvelled soomlased tõusid juba 1960. aastatel sel alal maailmavalitsejateks. Kõik see oli meile lootusetult kättesaamatu, aga enamasti mitteametlikke kanaleid pidi info „lendavate soomlaste“ vägitegudest siia, raudse eesriide taha ikkagi jõudis. Ning lubas hellitada lootust, et kui soomlased suudavad, siis miks mitte meie. Kui ralli tegi ­soomlased maailmas tuntuks, siis miks mitte ka meid? Alateadlikult elas see lootus rallipublikus aastakümneid, ehkki reaalseid šansse ei paistnud kuskilt. Kuni 1984. aasta talvel peeti Eestis esimene nüüdisaegne rahvusvaheline ralli, Ida-Euroopa karikavõistluse etapp. Aga just seal nähtud vaimustuse pinnalt, tundub mulle, hakkas võimalus eestlase tõusmisest rallimaailma tippu tasapisi, väga tasapisi realiseeruma. Mis siis, et Markko Märtin oli alles kaheksane ja Ott Tänaku sünnini jäi veel neli aastat.

Seepärast ongi ­Tänaku ja Järve­oja tiitel nii väärtuslik. Oleme rahvana endile lõpuks tõestanud, et pole põhjanaabritest kehvemad. Tühja sest, et maailma ­mastaabis on ralligi üpris ­kõrvaline ala. Keda huvitab, et näiteks meist tuhat korda rahvarohkemas Indias on ainus õige sport kriket. Meid, eestlasi, kriket ei huvita, meile on just ralli tähtis. Eriti pärast seda, kui murdmaasuusaunelm blufiks osutus.

Ning mis alal peaks eestlane tippu jõudma, et Tänakut üle lüüa? Vormel-ühes? 100 meetri jooksus? Jalgpallis?