Me kõik paistame läbi
Jälgimisühiskond on üks kaasaegse ühiskonna võtmeelementidest. Kui mõisted “postmodernism”, “globaliseerumine” ja “infoühiskond” tähistavad kaasaja peamisi sotsiaalseid muutuseid, siis “jälgimisühiskond” on nende nähtuste poolt loodud kaasprodukt. Infoühiskond on jälgimisühiskond. Globaliseerunud maailm on jälgimismaailm.
Jälgimine on olnud läbi ajaloo seotud eelkõige kahe meelega – kuulmine ja nägemine. Silma jääma, silmas pidama, silmama, seirama, vaatama, vaatlema, jälgima – bioloogilisel tasandil on kõigi nende toimingute aluseks silm. Silm on subjekti ja maailma vahendaja. Silma abil vahetab infot inimese sisemus ja välismaailm. Silm on olulisim organ ka sotsiaalse kontakti loomisel ning kontrollimisel. Nägemise seotus teadmise ja sellest tuleneva võimuga tuleb kõige selgemini esile mitmetasandilises prantsuse keele semantikas: voir – nägema, järelvaatama; savoir – teadma, teadmine; pouvoir – võim.
Läbi aegade on inimesed kandnud edasi müüti, et Jumalal on kõikenägevad silmad. 20. sajandi teise poole tuntuim silma-metafoor pärineb George Orwelli 1949. aastal avaldatud raamatust “1984”, kus autor tõi sisse “Suure Venna” sümboli: “Mustavuntsiline nägu vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. “Suur vend valvab sind,” ütles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sügavalt Winstonile silma.”
Panoptikon
Jumalikku kõigenägemist ja kõigeteadmist iseloomustab ka panoptikon ehk inspekteerimise maja. 1787. aastal Jeremy Benthami poolt avalikustatud kontseptsiooni kohaselt on tegu ringikujulise hoonega, mille üksikkambrid paiknevad korrapärastelt, ringikujuliselt mitmel erineval korrusel, uksega keskpunkti poole. Keskpunktis asub valvuri torn, millest on võimalik jälgida iga kongi. Seda hõlbustab ka ülalt kupli kaudu suunatud valgus, mis vangi vaadet pimestades kambri sisu valgustab. Kuna vang valvurit ei näe, on ta justkui pideva jälgimise all ning käitub seetõttu distsiplineeritult Aja jooksul ei soovigi vang enam “valesti” käituda, sest talle ei anta selleks võimalust.
Tegu on arhitektuurilise baasmudeliga kõigi nende institutsioonide tarvis, millel on tarvidus inimesi täielikult kontrollida. Nagu ütles Michel Foucault: “Kas see on üllatav, et vanglad meenutavad vabrikuid, koole, kasarmuid ja haiglaid, mis omakorda meenutavad vanglaid?”
Benthami panoptikoni juurde kuulub ka tinatorudest koosnev pealtkuulamissüsteem. Ühtlasi võimaldavad pealtkuulamistorud ka vastupidist kommunikatsiooni – nende kaudu saab jälgitavatele korraldusi anda.
Väidetavalt pärineb fraas “seintel on kõrvad” 16. sajandi Prantsusmaalt, kus kuninganna Catherine de Medici laskis paigaldada pealtkuulamisseadmed Louvre’i seintesse St. Bartholomew tapatalgute ajal, et kuulda, mida tema kohta räägitakse. Kuningannal õnnestus pealt kuulata ka mitmeid jutuajamisi, milles plaaniti tema mõrva.
Tänases reaalses maailmas kasutatakse meelte pikendamiseks tehnoloogiat. Kaamera ja mikrofon on moodne silm ja kõrv, mis ulatavad sinna, kuhu keha orgaanilised meeled ei küündi. Olulisim aspekt tehnoloogiliste silmade ja kõrvade juures on nende ühilduvus salvestitega – nähtut ja kuuldut on võimalik salvestada, talletada ja originaalile ligilähedaselt taasesitada.
Digitaalne panoptikon
Mistahes ajastul on olnud omad jälgimise tehnoloogiad, kuid sedavõrd tsentraliseeritud ja kõikehõlmavat süsteemi kui digitaalne panoptikon varasem ajalugu ei tunne. Moodne tehnoloogia muudab lihtsaks andmete võrdlemise, töötlemise, turustamise ja levitamise.
Digitaalset informatsiooni laseme iseenda kohta koguda pidevalt. Hommikul, kui mobiiltelefoni sisse lülitame, anname võrgule teada, et oleme ärganud; Internetis ringi surfates anname teada, mis meid huvitab; e-kirju saates ja saades salvestab andmepank detailid meie suhtlusringkonna ja kirjavahetuse kohta; kaupluses kaardiga makstes salvesttub üksikasjalik informatsioon meie tarbimisharjumuste kohta; paljudes asutustes on kasutusel isiklikud plastikkaardid, mis toimivad ühtlasi uksevõtmetena jne.
Andmetest, mida me enda kohta välja anname, moodustub meie andmekeha. Ühiskonnateadlane Felix Stalder võrdleb andmekeha varjuga, mis saadab füüsilist keha. Seejuures infokeha mitte ainult ei järgne meile, vaid on sageli kohal meist varem. “Enne kui kuhugi jõuame, on meid juba üle mõõdetud ning klassifitseeritud. Seega, kohale jõudes koheldakse meid vastavalt nendele kriteeriumidele, mis on seotud meid esindava kirjeldusega,” sõnab Stalder.
Enamasti me andmete äraandmise ja kogumise protsessi ei tunneta, sest andmebaasidega ühendatud seadmed ja rakendused on saanud meie elu osaks. Tehnoloogia arenguga kaasas käimine on moodsa ühiskonna liikmele möödapääsmatu ja kohustuslik.
Isegi, kui progressiga kaasas käiv inimene või inimgrupp teadvustab andmete pidevat äraandmist, ei ole enamasti võimalik näha ega täpselt mõista, kuhu see informatsioon salvestatakse, kes seda teeb ja kuidas seda kasutatakse.
“Probleemi muudab veelgi keerulisemaks tõsiasi, et teatud juhtudel me tahame, et “neil” oleksid andmed meie kohta,” räägib Stalder. “Andmebaaside täielik puudumine ei oleks praktiline ega soovitav. Näiteks, ligipääs mahukale ja ajakohastatud andmebaasile, milles on tervislikku seisukorda puudutav informatsioon, võib saada elu ja surma küsimuseks inimesele, kes on toodud teadvuseta olekus kiirabisse.” P>
Turvalisus
Peamiseks argumendiks, miks keegi kedagi jälgib, on turvalisus. Esiteks maandab jälgimine riske. Sotsiaalne sorteerimine võimaldab erafirmal prognoosida kliendi usaldusväärsust ning perspektiivikust, samuti koguda uusi andmeid, mis võimaldaksid konkreetsele inimesele personaalselt läheneda. Riik tagab maksude kogumise, siseluure ja muu sihipärase tegevusega selle, et inimene poleks koormaks ega ohuks teistele inimestele ega riigile.
Teine turvalisuse aspekt on see, et probleemi tekkimise korral on võimalik salvestatud minevik üle kontrollida ja “tõde” jalule seada.
Arvestades, et jälgimine turvalisuse tagamise eesmärgil on pidev, võib seda agressiivset, privaatsust rikkuvat käitumist pidada rünnakuks. Seega, panoptikon kaitseb oma huve rünnakuga. Nagu ütleb ka vana sõjatarkus: “Parim kaitse on rünnak.”.
Kaitse seatakse sisse siis, kui tuntakse end haavatavana. Ründava kaitse varjus on enamasti peidus kartus, mis paneb agressiivselt käituma. Kauplused kardavad vargaid, vanglaametnikud kardavad mässu, lapsevanemad kardavad lapsehoidjat, linnakodanikud kardavad tänavakurjategijaid, kasiinod kardavad pettureid jne.
Tavalisele inimesele, kes pole kuidagi privaatsuse rikkumist ära teeninud, mõjub jälgimine karistusena. Seejuures täiesti ebaõiglase karistusena millegi sellise eest, mida jälgitav toime pole pannud ega kavatsegi panna.
Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid muutus kogu maailmas, aga eriti Ameerika Ühendriikides, inimeste jälgimine ja jälitamine veelgi igapäevasemaks. Näiteks pole Ameerika julgeolekustruktuuridel enam tarvis kohtu luba selleks, et kellegi elukohta tungida või kommunikatsiooni pealt kuulata. Inimõiguslased peavad juttu terrorismivastasest võitlusest vaid ettekäändeks autoritaarsema riigivõimu suunas, sest antud sajandil on Ameerikas toimunud täpselt üks terroristide rünnak – 2001. aasta 11. septembril.
Biomeetria
Selles kontekstis karmistati märkimisväärselt ka reisimisega seotud turvanõudeid. Taotledes täna Eestis Ameerika Ühendriikide viisat, tehakse pilt taotleja näpujälgedest ning piiril ka näost. Ameerika Ühendriigid nõuavad riikidelt, kellega neil on viisavabadus, et 2004. aasta sügiseks oleks kodanike passid varustatud biomeetriliste isikuandmetega ehk näitajatega, mis iseloomustavad isiku neid füüsilisi omadusi, mis jäävad elu jooksul põhimõtteliselt samaks.
Vanim biomeetria alaliik ongi näpujäljend, mida hiinlased kasutasid laste eristamiseks juba 14. sajandil. Lisaks on tänapäeval laialdaselt levinud isiku tuvastamine käekirja ning DNA järgi. Moodsamad biomeetria liigid on teiste seas silmaiirise tuvastamine, mida kevadel 2004 kasutati Amsterdami ja Frankfurdi lennujaamades; näogeomeetria, mida on kasutatud Ameerika Ühendriikides massiüritustel, aga ka kasiinodes ja immigratsiooni büroodes; käegeomeetria, sõrmegeomeetria, kõrva kuju geomeetria, hääle tuvastamine, lõhna tuvastamine, klaviatuuril trükkimise rütmi tuvastamine jne.
Kahtlemata on biomeetriliste isikuandmetega passid ning andmebaasid suureks ohuks inimese privaatsusele ja olemusele üldisemalt, sest mida rohkem intiimseid andmeid on saadaval, seda suurem tõenäosus on nende kuritarvitamiseks kuni identiteedi röövimiseni välja.
Maailm liigub järjekindlalt suunal, et enam ei piisa sellest, kui sa ise tead, kes sa oled. Kaasaegses maailmas peavad kõik soovijad teadma, kes sina oled.
Väljatõste: Kaasaegses maailmas peavad kõik soovijad teadma, kes sina oled.
Mart Normet kaitses Eesti Kunstiakadeemia E-meedia Keskuses magistritöö “Jälgimisühiskond ja mobiiltelefon”. Töö täisversiooni saab arvutisse laadida aadressilt http://www.artun.ee/~art
