Ma oleks peaaegu hiljaks jäänud, kuna Tony Blair on linnas.

RH: Tony Blair on meil selline veidi rock’n’roll peaminister. Tal on oma kitarr ja ta mängib seda. Ilmselt tahab ka oma naisele muljet avaldada.

Te vist jõudsite juba eile kohale? Whitesnake jõudis ka päev varem Eestisse ja siis jäi kontsert järgmisel päeval ära, kuna lauljal olid väidetavalt kurguprobleemid. Kas sul on kurguga kõik korras ikka?

RH: Meil pole viga midagi, sest me oleme purunematud! Me pole Tallinnas kunagi varem olnud, nii et see on meile väga põnev kogemus. Aastaid polnud ju võimalik siinsesse kanti tulla ja nüüd, kui piirid on lahti, tulime hea meelega päev varem, et inimestega kohtuda. Esimene asi: paned teleka käima, ja isegi kui sõnagi aru ei saa, tunnetad ikkagi kohta juba paremini.

Kuidas te suhtute sellesse, et enamik uusi metal’istiile, speed metal, thrash metal, isegi death metal, on olnud oma arengus mõjutatud teiste seas ka Judas Priestist?

RH: Eks me nüüdseks oleme sellest aru saanud, aga see pole midagi sellist, mille peale mõtleks. Ilmselt on põhjus selles, et leppisime juba algusest peale kokku, et ei sea endale muusikas mingeid piire. Näiteks “Ozzfestil” eelmisel aastal tulid mitmed nooremad metal’ibändid, nagu ­Hatebreed, System of a Down ja ­Slipknot, meile ütlema, et ilma Judas Priestita neid ilmselt ei eksisteeriks.

Kuidas oli bändi alustada? Birming­hamis oli vist veel Black ­Sabbath… Kuidas inimesed sellisele asjale rea­geerisid? Kas korralikud inime­sed pidasid teid siis “saatanlikeks”?

RH: Me oleme siiani saatanlikud! Tegelikult oleme me väga uhked oma töölisklassi juurte üle ja bänditegemine oli meile ainuke unistus. Vedas, et meil oli algusest peale kolm lugude kirjutajat (lisaks veel teine kitarrist K. K. Downing), keda ühendas väga hea omavaheline keemia.

Loomulikult polnud meil siis aimugi, et loome hevimetal-monstrumi, mis on olemas ka 30 aasta pärast. Muidugi tahtsime me siis kogu asja – raha, reisimist ja glämmi –, aga alguses sa lihtsalt mängid pilli ega mõtle selle peale.

GT: Ameeriklastele näiteks läks see kõik kohe väga hästi peale. Näiteks kui ma lähen muuseumisse ja vaatan Rembrandti pilte, siis need on hämmastavad, aga ometi suri ta vaeselt. Meil on lihtsalt vedanud, et meil on ka eluajal raha olnud!

Metal’it on alati iseloomustanud teatud teatraalsus, samamoodi ka teid: sõnad, kostüümid…

RH: Mulle meeldib show-bisnis ja minu kui sõnade autori ülesanne on olla hea jutuvestja. Mind mõjutavad palju filmid ja ma proovin loos alati mingi huvitava loo ära rääkida. Kontserdil pole me ka kunagi tahtnud lihtsalt teksade ja t-särgiga laval seista, show peab ikka ka olema.

90ndad oli metal’is üks tõsine ja fantaasiavaba aeg, kus teatrile kohta polnud: Nirvana ja grunge, NIN ja masinad... Kuidas see aeg teie jaoks möödus?

RH: Me oleme alati teadnud, kes me oleme. Me oleme olnud mõjutatud nii pungist, grungest kui muust, aga jäänud siiski alati kindlaks heavy metal’ile. Kuigi meedia huvitus muust, on heavy metal alati olemas olnud.

Miks Paris Hilton tänapäeval ­Ramonesi särki kannab ja miks Judas Priest on samuti sarnaseks “celebrity-bändiks” muutunud?

RH: Hea muusika kestab igavesti. Maailm on igasugust müra täis ja inimesed otsivad muusikas midagi tõelist. Kui muusika on hea, siis peab see ka ajaproovile vastu.

GT: Heavy metal ei saa piisavalt respekti, sest see on tegelikult palju populaarsem, kui paistab. Viimase kümne aasta jooksul on metal’it ohustanud teatud ühtlustumine – kõik näevad sarnased välja ja ka kõla on sarnane.

Seda küll. Tänaseks on metal murd­nud MTVsse, aga tänu sellele kõla­b enamik bände täiesti ühtemoodi.

GT: See on paratamatu. Eks metal’il ole ka paremaid ja halvemaid aegu, aga meie oleme oma lipuga kõigist probleemidest läbi läinud.

RH: Kui mul palutakse kirjeldada 70ndaid, siis ma ütlen alati, et see oli suurepärane aeg bändis olemiseks. Segadust oli vähem, sul lasti bändina areneda ja sa ei saanud plaadifirmast kohe kinga, kui avaalbum läbi kukkus. Praegu on enda tõestamiseks aega minimaalselt. Ka meil läks näiteks paar-kolm albumit aega enne, kui me ennast leidsime.

Milliseid plaate või intsidente oma pikast karjäärist ise kõige paremini mäletate?

GT: Iga plaat on täiesti unikaalne mälestus: me oleme lindistanud Ibizal, Nassaus, Prantsusmaa viinamarjaistanduses, Californias... Ma mäletan iga stuudiot, sest see on osa meie elust. Denehurst Parkis, mis oli kunagi Lennoni maja, istusin ­öösel samas ruumis klaveri taga, kus Lennon “Imagine’i” tegi, ja klimberdasin midagi. Rob tuli trepist alla ja ütles, sa ei lase mul magada, see on nagu livin’ after midnight! Siis läks tagasi trepist üles ja kirjutas meile samanimelise loo. 

Rob, kas sind ootab tulevikus ka filmikarjäär? Nägime sind ju suurepärases rollis filmis “Spun”, mängimas pornopoe müüjat.

RH: Ei. Kuigi filmid on mind väga mõjutanud. Vaatasin just uuesti “Scarface’i” ja see on ikka täitsa super film. Ma ei teadnudki, et nad ei teinud tervet filmi Miamis, sest Miami kuubalased olid tõeliselt närvis selle filmi peale. Mulle filmimaailm meeldib, aga arvan, et igaüks peaks jääma selle juurde, mida ta hästi teeb. Film on mõnes mõttes nagu muusikavideo tegemine.

Kas teile videote tegemine meeldib?

GT: Jaa, kindlalt, sellega saab alati palju nalja. Tegime “Another Thing Comingi” Battersea elektrijaamas, “Turbo Loveri” kuskil kõrbes motikate seljas, ma mäletan neist jällegi igaüht. “Locked Inis” oli meil see paks tüüp, kes pidevalt Twinkie küpsiseid sõi ja oma kõhtu tuulutas. “Hot Rockini” filmimisel suutis üks mees Robi ära rääkida, et see laseks enda jalas suured nahksaapad põlema panna – küll me ära kustutame kui vaja! Selle peale muidugi ei mõelnud keegi, et saabastel on metallninad, mis lähevad tulikuumaks. Ma pole enne ega pärast näinud ühtki inimest nii kiiresti kõrgete saabaste paelu lahti sidumas.

Kas jääte nüüd ka edaspidi koos muusikat tegema?

GT: Jah, kindlasti on järgmine Priesti klassik järgmisel aastal tulemas!

Mul on teile lõpetuseks üks kingitus ka: Eesti bändi Pedigree viimane album.

RH: Oo, suurepärane! Kuulan seda lennukis kindlasti, aitäh!