Moejoonise kõrghetkeks olid aastad 1920–1940, mil foto ei olnud veel tavapäraseks muutunud. Siiani stiiliküsimuste eesliinil võitleva Vogue’i esikaanele ilmus foto esimest korda aastal 1932 ning vaikselt, aga kindlalt tõrjus kaamera välja pliiatsi ning akvarellid.

Viimase kümne aastaga on moeillustratsioon, mis eelmised 50 aastat luusis ringi catwalk’i lavakardinate taga ning pahvis närviliselt suitsu, hiilinud tagasi ajakirjade kaante vahele, blogidesse ja reklaamidesse. Comeback’ist saab siin muidugi rääkida eelkõige vahepealse täieliku heidiku staatuse tõttu, mis nüüdsest on ajalugu. Ometi ei saa eirata asjaolu, et praeguseks on joonistustest taas saanud iga endast lugupidava moeajakirja osa. Uue Põhjamaade moeillustratsiooni näituse väljapaneku loovjuhi Toomas Volkmanni meelest tingib seda üldine kunstis ja disainis valitsev intiimsuse trend: “Oleme eemaldunud 1990ndate minimalismist, formaalsest hallist ruumist. Hinda on taas tulemas käsitöö, lähedus ja soojus.”

Omad ja võõrad

Seda taas tõusuteele asunud kunstivormi laiema publiku ette toovat näitust koostati tükk aega. Eesti juhtivad moeillustraatorid Kätlin Kaljuvee, Marju Tammik ning Anu Samarüütel-Long haudusid mõtet neli aastat. Eelkõige fotograafina tuntud Volkmann ühines ettevõtmisega hiljem.

Reeglina käib moeillustratsioon käsikäes disainiga ning moedisaini on õppinud ka kõik neli näitusel osalevat Eesti kunstnikku. Kõige illustratsioonikesksem on Tammik, Kaljuvee liigub disaini, tekstiili ja joonistuse ühisaladel ning Samarüütel-Long on eelkõige joonistav moelooja, mitte disainiv joonistaja. Volkmann lubab, et näitusel näeb teistmoodi Samarüütlit: “Uued tööd erinevad vanematest väga palju – kui varem nägi nendes päikeselisi 50ndaid, siis nüüd kaldub Anu stilistikalt 20ndate ja Vene konstruktivismi poole.”

Näituse terviklahendust läbi mõeldes sai selgeks, et kohalikud tendentsid tuli paigutada laiemasse konteksti ja kaasata ka väliskülalisi. “Tähtis on näidata, mida tehakse Eestis, ja lisada ka rahvusvaheline taust, et tekiks selgem pilt, kuhu moejoonistus üldse liigub,” leiab Volkmann. Põhjamaade kunstnike kaasamine oli loogiline samm, sest Skandinaavia illustraatorid on hetkel kõrgelt hinnatud. “Nad on väga heas kirjas. Veider on see, et moejoonis eraldub siinkohal selgelt Skandinaavia disainist, mida saab kirjeldada teatud ühiste märksõnadega. Tallinna toodavate tegijate käekiri justkui ei suhestu pärandiga, selle põhjamaise klassikaga, mis endale maailmas nime teinud on,” toob Volkman välja uute Põhjamaade moejoonistajate olulisima eripära.

Ebamaisest maiselt

Nelja välisautori (Laura Laine, Minni Havas,Cecilia Carlstedt, Lovisa Burfitt) stiilis ei leia ühiseid jooni, koolkonda kui sellist ei eksisteeri, tehnikate ja teemade hulk on piiramatu ning kõigil neljal on sügavalt isikupärane käekiri. “Kõik on tehtud rahvusvaheliste kaanonite järgi ja müüb väga hästi ning igal pool,” ütleb Volkman ning vestlus liigub moeillustratsiooni olulise aspekti – kliendi peale. On ju moejoonis selgelt kommertslik, ka on tal reeglina tellija. Kuid Kätlin Kaljuvee sõnul ei ole siiski suurt vahet, kas teha tööd iseendale või kliendile. “Endale joonistades on minu fantaasia ja nägemus see, mis juhib joonistusprotsessi. Kliendile joonistades tuleb arvestada kliendi soove, kõige selle juures jäädes iseendaks.”

Tallinna saabuvatel skandinaavlastel on klientidega läinud suurepäraselt. Relvaks pliiatsid, akvarellid ja digitaaltöötlus, on fantastilise neliku liikmed jõudnud teha koostööd nii moeajakirjanduse lipulaevadega kui selliste rõivatööstuse gigantidega nagu H&M ja Zara. “Olles professionaalne moejoonistaja, seisad sellel kõige viimasel piiril, kus kohtuvad kunst ja äri. Oleks huvitav teada, kuidas toimib Skandinaavia illustraatorite turustamine, sest see on ainus, millest meie joonistajatel on puudus ning mis takistab suurtele turgudele minemast,” täheldab Volkmann.

Väärtuslik subjektiivsus

Volkmann leiab, et foto kirjeldab ideaalselt detaile ning tegeleb rohkem kujutavate esemete müügiga. “Moeillustratsioon haarab aga täpsemalt personaalse suhtumise ning ajastu, ta on subjektiivsem. Joonis kirjeldab kollektsiooni ehk siis terviku ideed paremini ja ausamalt kui foto. Ükskõik kui subjektiivne on fotograafi pilk, jääb foto siiski võrreldes illustratsiooniga abstraktsemaks ning hakitumaks ja üksikuid esemeid, mitte mõtet ülistavaks meediumiks.”

Oma naiselikke ning sürrealistlikke pilte tekstiilidele üle viinud Kätlin Kaljuvee pakub välja, et moeillustratsiooni hetkeline edumaa foto kõrval tuleneb absurdsel kombel inimlikust ihast uudsuse järele. Joonistus on olnud nii kaua kadunud, et sellest on hakatud puudust tundma. “Ma leian,” ütleb ta, “et illustratsiooni kaudu on võimalik edasi anda palju sellist, mis fotoga võimalik ei ole. Emotsioon on see, mis illustratsiooni puhul on võluv. Ka foto võib emotsioone tekitada, kuid kuna tänapäeval oleme sellega nii harjunud, siis kindlasti tekitab illustratsioon teistmoodi tundeid.”

Näitus
“Uus Põhjamaade moeillustratsioon”

Näitusel osalevad Marju Tammik, Leana Salvet, Kätlin Kaljuvee, Anu Samarüütel-Long, Minni Havas (Soome), Laura Laine (Soome), Cecilia Carlstedt (Rootsi), Lovisa Burfitt (Rootsi).
Näitus on Rotermanni kvartalis avatud 19. augustist 19. septembrini.