25.01.2007, 00:00
Meelike Saarna"'Kahe südamega tüdruk"'
Varrak 2006. 223 lk.
Meelike Saarna debüütromaani "Kahe südamega
tüdruk" tagakaanelt võib lugeda, et see on romaan armastusest:
"Igatsusest armastuse järele ja põgenemisest selle eest,
armastuse äratundmisest ja armastusest möödakäimisest,
kinnihoidmisest ja lahtilaskmisest". Ent tegemist ei ole siiski
lihtsakoelise naisteka või kertturakkelikku ladusa ja hoogsa
american dream
iga. Pigem hoiab lugeja käes nõuka-aegse
olmeromaani traditsiooni jätkajat, mille lehekülgedel kooruvad
tasapisi lahti nelja inimese lood, suhtekolmnurgad, kahevahelolekud, valikud,
otsused, haigetsaamised ja mõtisklused. Igaüks otsib lahendust oma
küsimustele ja probleemidele, ühed teevad seda hullumajas, kus nad
olude sunnil viibivad, teised aga omaenda poolt loodud probleemidemaailmas. Ja
ehkki teose lõpp ei anna üheseid ja õnnelikke vastuseid, ei
pea lugeja pettuma - tegelased näivad mingi hingerahu saavutavat; hullus
selgineb ning pidetus leeveneb.
Värskendav on lugeda armastusromaani lõpulehekülgedelt tõdemust, et armastus selle kitsas tähenduses (mees armastab naist ja vastupidi) ei ole siiski kõige tähtsam ja elu ilma naistekates üldlevinud kinnisideeta ideaalsest elukaaslasest on siiski võimalik: "Sest armastuse kõige tähtsamaks kuulutamine räägib küll palju armastuse kohta, kuid muudab ülejäänud maailma ülekohtuselt väikeseks."
"Kahe südamega tüdruk" on heatasemeline ajaviiteromaan, mida tasub öökapile panna ja õhtuti enne magamaminekut uneooteks lugeda.