Meelike Saarna"'Kahe südamega tüdruk"'

Varrak 2006. 223 lk.

Meelike Saarna debüütromaani "Kahe südamega tüdruk" tagakaanelt võib lugeda, et see on romaan armastusest: "Igatsusest armastuse järele ja põgenemisest selle eest, armastuse äratundmisest ja armastusest möödakäimisest, kinnihoidmisest ja lahtilaskmisest". Ent tegemist ei ole siiski lihtsakoelise naisteka või kertturakkelikku ladusa ja hoogsa

american dream

iga. Pigem hoiab lugeja käes nõuka-aegse olmeromaani traditsiooni jätkajat, mille lehekülgedel kooruvad tasapisi lahti nelja inimese lood, suhtekolmnurgad, kahevahelolekud, valikud, otsused, haigetsaamised ja mõtisklused. Igaüks otsib lahendust oma küsimustele ja probleemidele, ühed teevad seda hullumajas, kus nad olude sunnil viibivad, teised aga omaenda poolt loodud probleemidemaailmas. Ja ehkki teose lõpp ei anna üheseid ja õnnelikke vastuseid, ei pea lugeja pettuma - tegelased näivad mingi hingerahu saavutavat; hullus selgineb ning pidetus leeveneb.

Värskendav on lugeda armastusromaani lõpulehekülgedelt tõdemust, et armastus selle kitsas tähenduses (mees armastab naist ja vastupidi) ei ole siiski kõige tähtsam ja elu ilma naistekates üldlevinud kinnisideeta ideaalsest elukaaslasest on siiski võimalik: "Sest armastuse kõige tähtsamaks kuulutamine räägib küll palju armastuse kohta, kuid muudab ülejäänud maailma ülekohtuselt väikeseks."

 "Kahe südamega tüdruk" on heatasemeline ajaviiteromaan, mida tasub öökapile panna ja õhtuti enne magamaminekut uneooteks lugeda.