Meelt avaldades Männakalt Pentakale!*
Mille pärast käiakse reisimas? Eks ikka
sellepärast, et kodumaal on miskit puudu või vähe, aga mujal
on ja palju ja seninägemata või poppi. Niisiis mõtlesimegi
pärast lühikest USA retke lennukis Finnairi näitsikutelt
õlut nurudes ja Ameerika-muljeid vahetades, et reisimine meeleavaldamise
ning protestimise eesmärgil võiks eestlasele olla ju sama
kõva sõna kui kuulsat kunsti täis Louvre’isse minek
või kuumale palmidega liivale sõitmine. Nii nagu valime
esindajaid Brüsselisse, lähme ise ka sinna protestima. Näeb
linna ja pissivat poissi ja mida kõike veel, aga lisaks saab veel
tuhandetega tänavail hullata. Näiteks geenmuundatud toidu vastu.
Polegi vahet, kas oled noor ja vihane. Isegi mingit kindlat arvamust ei
pea olema. Kohapeal võid vabalt valida, kas oled poolt või vastu.
Meeleavaldajaid on pea alati mõlemal poolel. Tohutu meeleavaldus
võib olla lihtsalt vaatamisväärsus, näiteks nagu Hagia
Sofia.
Parimad kohad protestida on muidugi
Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa, ekstreemsemad Venemaa ja Ladina-Ameerika.
Aga hetke maailmapoliitilises situatsioonis eel- ja üle kõige
juhtivas demokraatiakantsis USAs. Meie sattusimegi sinna. Ja üldsegi mitte
plaaniga hullult mässama hakata. Saime lihtsalt soodukad piletid ning tuli
välja, et New York on koht, kuhu tasubki just ilma eesmärgita minna.
Siis juhtub kõige rohkem. Meiega juhtus see, et oma reisi 5. päeval
sattusime NYCi linnapea juurde. Kogemata. Koos inimestega, kes linnavalitsuse
(mis muide on kõige väiksem maja sellel kõrgete majade
saarel) ees valjuhäälset muret avaldasid jalgrattataksosid
väljasuretava seaduse pärast, mis pidi samal päeval vastu
võetama.
Südamelähedane teema, jäime veidi
kauemaks. Mõne hetke pärast selgus (kõigile kogunenuile
üllatuseks!), et on olemas selline otsedemokraatlik seadus, mis annab
õiguse igaühel linnapea juurde sisse astuda ja öelda talle
otse oma arvamus välja.
Nii me siis istusime rikkur
Bloombergiga (keda ameeriklased austavad kui tüüpi, kes teeb tarku
otsuseid osalt seetõttu, et teda ei saa ära osta, kuna sellist raha
pole lihtsalt olemas) tohutute lippudega saalis, nagu filmis kõik vahest
näinud on, ja pärast härra linnapea äärmiselt
meisterlikku hollywoodlikku show-off’i (härra jäi hiljaks, kuna
käis haiglas külastamas Haarlemis haavata saanud politseinikku)
oligi kõigil soovijatel aeg ja koht oma arvamuse jaoks. Kui näiteks
Sakala keskuse lammutus-ehitus-virvarris oleks olnud päriselt selge, kes
siis ikkagi lõpuks otsustab või saab otsust muuta, ning tal oleks
olnud seaduslik kohustus kuulata avalikul koosolemisel ära kõik,
kellel selle kohta arvamus on.... Jüri Ratas või Raivo Palmaru
oleks lihtsalt nutma hakanud. New Yorgi linnapea ei hakanud, aga
tõsiseks võttis asi teda küll. Seadusele otsustas ta mitte
allkirja anda – esimest korda oma ametiajal.
Tavaliselt on
säärane kogunemine lihtsalt hästi läbimõeldud
PR-töö kaamerate ja rahva ees.
Allkirjastamine selle
loomulik osa. Lehtedel oli, mida järgmisel päeval kirjutada.
Pärast sellist juhtumist on usk demokraatiasse tagasi
ja suuremgi veel. Seepärast tundus ülikurb Iraagi sõjas
hukkunute nimede ettelugemine Times Square’il (seda tehti Broadway
näitlejate osalusel kuus päeva jutti hommikust õhtuni) otse
USA armee värbamiskeskuse ees, taustal sõjaväe
värbamisvideod, kus iga sekund rõhutab karmi tõsiasja, et
There is no s
trenght on this green earth that is stronger than US Army, juba meie New Yorgi
elu loomulik jätk. Tänaval allkirjad vaalade ellujätmise eest
ning foto metroos “subway riders against war” kampaania toetuseks.
Niisama loomulikult küpses ka otsus võtta Chinatowni buss
(sõidab iga päev väga tihti 35 taala eest edasi-tagasi,
kusjuures tagasi saad tulla siis, kui ise tahad) Washingtoni ja minna
kõikjal kuulutatud rahumarsile Pentagoni alla.
Kümned
tuhanded tulid pealinna marssima, kohalikel lapsed käekõrval. Oli
sõbralik ja lahe õhkkond. Inimesed rääkisid omavahel
tähtsatest asjadest, sõbruneti, naerdi naljakate
kostüümide ja silmapaistvate loosungite üle, nõuti
vägede kohest väljatoomist Iraagist, Bushi ametist tagandamist ja
kohtu alla andmist. Kõnniti poolteist miili läbi tohutute parkide,
mööda Vietnamis hukkunute mälestusmärgist samamoodi nagu 40
aastat tagasi, kui Lennon veel elus oli. Sama asja pärast, peaaegu samade
loosungitega. Lauldi. Tehti ajalugu. Olime õiges kohas.
Washington on New Yorgist mitu korda igavam, kuid rottidest
puutumata ja puhas väike roheline linn. Kõik muuseumid on tasuta ja
neid on siin liiga palju. Kõik need ülistavad Ameerika ajalugu,
demokraatiat, õiglust. Linn on võimsatest administratiivhoonetest
pungil, kõik üksteise kõrval laiade alleede ääres
korrapäraselt reas. Protestimarss tundub olevat ainuke eriline asi, mis
siin rahulikus linnas üle pika aja juhtunud on. Aga see-eest
ülivõimsalt.
Ka sõjapooldajad olid kohal.
Tahtsid kakelda. Kui rahumarsi poolel eristus “Just Bring the Water
Back” loosungit kandev mees, siis vastaspoolel mustas nahas mootorrattur
loosungiga “Peace Thru Superior Firepower”. Ühesõnaga,
nõuti ühte ja sama asja, ainult et osa arvas, et on
õigustatud selle saavutamine sõjaga. Neid on Ameerikas aga iga
päevaga üha vähem.
Maailmas toimub aga pidevalt
kõiksugu proteste. Samal päeval oleks olnud eriti põnev
olla ka näiteks Madridis (100 000 osavõtjaga meeleavaldus)
või Ateenas. Aga on ka väiksemaid mõne tuhande
osalejaga meeleavaldusi. Hoopis turvalisem kui ekstreemreis mõnda meie
planeedi paljudest sõjakolletest, samas siiski piisavalt
närvikõdi.
Väheoluline pole ka see, et tegemist on
alati tasuta atraktsiooniga, kuhu viivad organiseerijate poolt korraldatud
tasuta bussid. Samuti võib nii sattuda kohtadesse, kuhu muidu ei satu,
kohtub tavaliste kohalikega, toimugu meeleavaldus kas või kõige
turistlikumas linnas. Sobiliku loosungi saab tavaliselt kohapealt või
võib ise teha. Muidugimõista võib olla ka ilma igasuguse
sildita.
Meeleavaldusel saab ise valida enda jaoks
parima positsiooni. Võib trügida etteotsa, kus võib
märuliks minna, ja vaadata demokraatlikku tõtt kiivrites ja
gaasimaskides, kaigastega varustet politseinikega, või hängida
tagapool südantvalutavate musterkodanikega ja kuulata kõnesid. Kui
on soov päris taustale jääda, tasub valida hea nähtavusega
koht veidi eemal. Eriti hea fotomaterjal on kindlustatud igal juhul!
Seega tasub reisil olles uurida, mis kohalikul tasandil parasjagu aktuaalne
on ja mille eest rahvas tänavale tuleb. Ka enne reisi võib
mõndagi ette uurida, nii nagu korralik turist endale kohustuslike
vaatamisväärsuste kava teeb. Lihtsalt kohvik või restoran
mõne protestimarsi marsruudi järgi valida on suurepärane
mõte. Ärge unustage istuda akna alla – kuid kui
McDonald’sis, siis kindla
sti teisele korrusele (alumise aken võib puruneda).
Reisil
olles on ikka tähtis kogeda miskit erilist ja protestimoment reisil on
vahel stressi maandavam kui reis ise. Õlg õla kõrval
ühtsustunde tajumine, demokraatia praktikakursus par excellence!
Närvikõdi ja puhkus samal ajal. Kõigile ei meeldigi ju
jalgpall.
* kohalikud eestlased kutsuvad Manhattanit Männakaks.
Seepärast hakkasime Pentagoni kutsuma Pentakaks.
Protestimise eesmärgiga pole küll kunagi reisile läinud, aga juhuslikult oleme sattunud vägagi meeleolukatele meeleavaldustele. Kõige esimene, kõige erutavam ja meie jaoks kõige olulisem oli täiesti juhuslik osalemine 1989. aastal Stockholmis toimunud toetusmeeleavladusel Balti riikide okupatsiooni lõpetamiseks. Loosungid, tõrvikud, sõnavõtud – nagu ikka, võiks praeguses ajas ütelda, aga aasta oli siis 1989 ja see oli meie esimene reis Rootsi ja üldse üks esimesi välisreise. Kuni selleni olime osalenud ainult Eesti okupatsioonivõimude poolt sotsialismi ülistamiseks korraldatud mai- ja oktoobrirongkäikudel.
Abordipooldajate massimeeleavaldus New Yorgis 1992 oli selle kõrval muidugi tühiasi ja ega me seal ise ei osalenud, niisama vaatasime pealt. Vastased olid suhteliselt rahulikud, kirgi üles ei köetud, aga protestijate ja protestimise pealtvaatajate massid olid aukartust äratavad ja ühise ettevõtmise vaimus tegutsevaid kodanikke oli kena vaadata. Ja enda riigi kodanikega võrrelda.
Kaks aastat tagasi sattusime Berliini Teise maailmasõja lõpu aastapäeval. Täpselt ei mäleta, mille vastu protestiti (võiks ju ajalehtedest järele vaadata), igatahes olid nii pro kui contra jõud tugevalt esindatud. Sellel päeval olid tänavatel justkui teistsugused berliinlased, kelle riietuses valitsesid needid, mustad tagid ja tanksaapad. Ometi olime peaaegu et vapustatud, seekord riiklike turvameetmete poolt: Saksamaa sileda kooriku all peab ikka midagi tugevalt käärima, et selline meeletu hulk sõjaväeautosid, veekahureid ja mundrimehi välja oli toodud.
Protestiturismil on kindlasti tulevikku. Maailm muutub nagunii järjest rohkem üheks suureks külaks, kus naabrite probleemid saavad kohe ka meie omadeks.
Heidi ja Ülo Vihma
staažikad protestituristid
http://www.protest.net/
http://www.afterdowningstreet.com/
http://www.answercoalition.org/