Meenutades lapsepõlve
Tartu Kunstimuuseumi näitus “Lapsepõlv - laps eesti kunstis” Kivisilla galeriis, kuni 27.aprillini.
Koostajad Mare Joonsalu ja Reeli Kõiv esitavad oma nägemuse lapsepõlvest 150 aasta jooksul loodud maalide ja skulptuuride abil.
Kõigepealt võib kergendusega tõdeda, et näitus on tehtud eelkõige suure vaataja jaoks. Selle teema puhul oleks võinud näha ka A- B-hakka- pähe´likku tillutamist, millest siiski on suudetud hoiduda. Kuid esimene lahtioleku nädal näitas, et veel lapsepõlveski viibijad tunnevad end näitusel päris hästi.
Kohe ukselt tulles võtab vaatajaid vastu Peeter Mudisti “Poiss kivil” (1976), mis oma helge meeleoluga on paljutõotavaks sissejuhatuseks.
Suur saal keskendub lapse jaoks tähtsaimale - perekonnale. Pere läbi ajastute: Efraim Allsalu “Teomehe pere lõunalauas” (1958), 30-ndate aastate advokaadipere (Nikolai Triigi “O.Rütli perekond”,1933), biidermeierlik koduidüll (August Georg Wilhelm Pezoldi “Deoppi perekond”), 70-ndate suurlinnapere (Evald Okka ”Meie perekond”, 1977). Loomulikult tuleb sisse ema ja lapse teema – Erik Haamerilt, Andrus Johanilt, Carl Timoleon von Neffilt. Hea idee on olnud eri ajastute segamini esitamine. Mõtlemist ja vaagimist on läbi näituse nii sisu otsijatele - laps, tema koht ja kujutamine eri aegadel -, kui vormi nautlejatele. Nii hakkavad kõrvuti üllatavaid seoseid looma Arnold Akbergi kubistlik “Daam lapsega” (1926) ja Ludmilla Siimu hüperrealistlik “Kollane valgus” (1974). Puudutamata pole ka isade-poegade liin (Carl von Kügelgen, Lembit Saarts, Peeter Mudist).
Pubekate teema, seksuaalsuse ärkamisele ja keha valmimisele pühendatud ruumid, juhatab videos sisse kiikuv Kiwa (“Roosa”, 1999). Järgmises, peamiselt tüdrukute saalis on kummaliselt kõlama saadud Kaarel Liimandi “Liblikapüüdjad” (1933), Herkki-Erich Merila foto “Läbi rahulike silmade” (2001) ja Gustav Adolf Hippiuse “Noorik” (1852).
Kolmas korrus algab usuteemaga (Karin Luts) ja jätkub hirmudega. Tulekahju, sõda, põgenemine, surm ja abort (Johannes Saal, Erik Haamer, Olga Terri, Arlis Narusberk, Tommy & Laurentsius). Päris teadlikult on samasse saali pandud ka kool. Kui abort ja surm oma reaalsuses jäävad lapsest õnneks enamasti kaugemale, siis kooli muresid ja jõledusi on pidanud taluma kindlasti igaüks. Taas kord on õnnelikuks leiuks Johannes Saali ja Enn Põldroosi kõrvuti asetatud monstrum-tüdrukud (vastavalt “Pioneer”, 1954 ja “Anni”,1974).
Ülemise korruse suurim saal vaatleb mängu. Löövaimaks on kahtlemata keset saali seisvad üleelusuurused “Suured väikesed tüdrukud” (Naiskunstnike Laulu- ja Mänguselts Puhas Rõõm, 2001): Madonna, Buffy, Ally, Naomi, Julia näod veel beebitöntsidel plakatkehadel. Lapsed saavad järjest rutem vanaks, võiks selle saali kokkuvõte olla, kui vaadata ümber “suurte tüdrukute” rattaga sõitvaid (Toomas Vint, Rein Tammik), mängukäru vedavaid (August Jansen) või karjaselaulu laskvaid (Valerian Loik) mudilasi. Eriliselt hingekosutavad on Liina Siibi tüdrukud, kes ikka veel kulli, pimesikku ja kodu mängivad (“Lastealbum”, 1999/2000).
Eelviimane saal on pühendatud tantsule ja muusikale. Kõrvuti on vist esmakordselt väljas eesti kunsti kaks suurt väikest viiuldajat (Elmar Kits ”Väike viiuldaja.”1956 ja Tiit Pääsuke “Poiss viiuliga.” 1980). Üllatav ja intrigeeriv on Kaja Kärneri ilmselt mitte eriti tuntud hüperrealistlik lasteaialugu “Ülevaatusel” 1983.
Lõpuks taas perekonna teema – Urmas Viigi installatsioon “Ruth hingab. Anna hingab” (2000). Painajalik ja võigas lugu.
Autorid ei kipu asja hindama, vaid piirduvad neutraalselt paljulubava vaatlusega. On mitmeid huvitavaid leide ja kõlama hakkavaid vastandusi. Ilus ajalooline ekskurss ja raputav tänapäev.
