Vitaalne vanameister: 82aastane B-filmide kuningas sai Londonis kultusfilmide festivalil Cine-Excess elutööpreemia.

Mai alguses anti Londonis teist korda aset leidnud kultusfilmide festivalil elutöö preemia 82aastasele legendaarsele režissöörile Roger Cormanile, B-filmide kuningale. Üle 50 aasta kestnud karjääri jooksul on Corman lavastanud ja produtseerinud 382 linateost, millest suurem osa on olnud exploitation-filmid, mis madalat eelarvet rohke seksi ja vägivallaga korvata püüdsid. Cormani tuntuimateks filmideks on siiski humoorikas "Väike õuduste pood" ning Edgar Allan Poe novellide ekraniseeringud. John Cassavetese kõrval oli ta üks esimesi väljapaistvaid sõltumatuid filmitegijaid Hollywoodis, kes oma filmid ise produtseeris, lavastas ja levitas, olles nii oma valikutes vaba. Pika karjääri jooksul jäi vaid üks film miinusesse - ja seda Cormani sõnul "tänu" liiga otsekohesele poliitilisele sõnumile.

Sa õppisid inseneriks. Kuidas sa jõudsid filmide loomiseni?

Isa jälgedes õppisin Stanfordis inseneriks ja kirjutasin samal ajal sporditeemalisi artikleid ülikooli ajalehte. "Stanford Daily" filmikriitikud said tollal priipääsmeid kõikidesse Palo Alto kinodesse. Kuna tahtsin samuti tasuta pileteid, kirjutasin näidisarvustuse, misjärel saingi tööd kriitikuna. Seni olin suhtunud filmidesse tavapubliku vaatenurgast, kuid nende analüüsimine kriitikuna veenis mind filmitegemist ise proovima.

Mis suunas sind B-filmide ja exploitation-žanri juurde?

Neid oli lihtsalt huvitav teha, pealegi sõjajärgne plahvatuslik areng teaduses oli tohutult inspireeriv. Näiteks aatompomm, mis ühtaegu võib maailma muuta läbi hävingu või aatomienergia kasutusvõimaluste.

B-filmide lavastamine oli oludest tingitud, sest finantseerisin oma filme ise ning mul oli väga vähe raha. Seetõttu töötasin välja kindlad põhimõtted, pidades väga oluliseks ettevalmistusperioodi (Cormani üks kuulsamaid filme "Väike õuduste pood" võeti legendi kohaselt üles rekordilise kahe päeva ja ühe öö jooksul, aut).

Eesti vaatajale on ehk tuttavamad sinu lavastused "Usheri maja hukk", "Punase surma mask" ning "Kaev ja pendel" Edgar Allan Poe lühijuttude ainetel.

Karjääri alguses tegin põhiliselt mustvalgeid, väga madala eelarvega filme, mille tootmisperiood oli kaks nädalat. Hakkasin sellest tasapisi tüdinema ning pakkusin AIP stuudiole, et järgmiseks võiksin katsetada värvifilmiga, mille aluseks oleks Poe lühijutt "Usheri maja hukk". Tegelikult soovisin lavastada "Punase surma maski", kuid kartsin, et see meenutab liialt Ingmar Bergmani "Seitsmendat pitserit" ning mind võinuks kopeerimises süüdistada. Ootamatult oli esimene film edukas (nii kriitikute, kui ka publiku hulgas - aut.) ning see veenis stuudiot jätkama, kuigi ma polnud järgnenud seeriat planeerinud.

Huvitusin tollal psühhoanalüüsist, olin 7 aastat teraapias käinud. Leidsin, et nii Poe 19. sajandi alguses kui ka hiljem Freud tegelesid sama probleemiga. Alateadvus ei oma mingit sidet välise maailmaga. Silmade ja kõrvade kaudu tulevat informatsiooni tõlgendab teadvus. Aga kõik, mis kuulub tunnete valdkonda, on filtreeritud läbi alateadvuse.

See tõdemus mängibki Poe filmides keskset osa. Püüdsin teadlikult hoiduda reaalsuse taasloomisest, viies tegevuse siseruumidesse, välisvõtetel proovisin tehnikaid filtritest ilmastikunähtusteni, et peita või moonutada reaalsust. Kasutasin ka kiirelt liikuvat kaamerat, sest pidin leiutam a võimaluse dünaamika toomiseks staa tilisse stuudiokeskkonda.

Arendasid seda tehnikat edasi filmis "Rännak"(Jack Nicholsoni stsenaariumil põhinev, 1967 valminud psühhedeelne film Peter Fonda mängitud ajakirjaniku LSD kogemustest - aut.)...

Ma olen siiamaani pettunud, et parimad osad sellest filmist lõigati levitaja poolt välja! Just ülikiirel montaažil ja välkuvatel kaadritel põhinevad psühhedeelsed osad, mis sisaldasid alastistseene, olidki kõige paremad. Keegi polnud varem midagi sellist teinud.

Kindlasti võib väita, et sarnast tehnikat prooviti juba mingis 1918. aasta eksperimentaalfilmis, kuid minu andmetel olin esimene, kes kasutas stroboskoopiliselt vilkuvat montaaži LSD mõju näitamiseks kinolinal.

Kuigi "Rännak" esindas Ameerikat Cannes'i filmifestivalil ning võeti publiku poolt hästi vastu, oli see ainus kord, kui seda on näidatud nii, nagu ma ta tegin. See on kurb, olen püüdnud tulutult välja lõigatud materjali leida...

1970. aastate alguses loobusid lavastamisest ning keskendusid produtseerimisele ja filmide levitamisele?

Selleks hetkeks olin ligi 15 aastase tööperioodi jooksul lavastanud umbes 60 filmi. Tollal salvestasin hommikul võtteplatsil üht, monteerisin lõunal teist ning valmistasin õhtul ette kolmandat. Kuigi mõtlesin tööst puhata vaid aasta, hakkas mul varsti igav ning asutasin oma stuudio "New International Pictures", mis kasvas nii kiiresti, et ma ei jõudnudki režissööritooli juurde tagasi.

Sinu stuudio, hüüdnimega "Roger Cormani filmikool" oli kasvulavaks paljudele tänase Hollywoodi suurkujudele. Jack Nicholson, Sylvester Stallone, Martin Scorsese, Francis Ford Coppola, Joe Dante, Jonathan Demme, Peter Bogdanovich, James Cameron. Kuidas sa tundsid ära nende talendi?

Minu juures alustas palju noori andekaid stsenariste ja režissööre, kelle juures hindasin kolme omadust. Esiteks - intelligentsi, sest ma ei tea ühtegi jätkuvalt edukat filmitegijat, kes ei oleks intelligentne. Teiseks - võimet ning soovi teha pidevalt rasket tööd. Filmide tegemine on tunduvalt keerulisem, kui paljud võiksid arvata. Ning viimaseks, kõige raskemini mõõdetavaks omaduseks on loominguline säde, mida tuleb hinnata kõhutunde põhjal.

Enne oma filmide lavastamist töötasid osad neist, nagu Coppola, Bogdanovich, Dante ja Demme, minu stuudios erinevates ametites monteerijast režissööri assistendini, mis omakorda andis mulle võimaluse nende oskuste hindamiseks. Teised, nagu ka Scorsese, olid enne teinud underground- ja eksperimentaalfilme, mis mulle väga meeldisid, ning ma otsustasin talle anda võimaluse esimese filmi lavastamiseks Hollywoodis ("Boxcar Bertha, 1972 -aut.).

Tänaseks oled töötanud ligi 50 aastat Hollywoodis. Millised on olnud kõige suuremad muutused?

Produtsendi vaatenurgast on kõige positiivsemaks digitaalse võttetehnika kasutuselevõtt, mis on odav ja mobiilne luues võimalused suurema koguse sõltumatute filmide tegemiseks. Väga negatiivne on samas tendents, et üha vähem sõltumatuid filme jõuab kinolevisse. Minu karjääri alguses jõudis iga film kinodes ekraanile, tänapäeval on see suhe ehk üks kümnest, sest suured stuudiod kontrollivad turgu. Õnneks ma olen kindel, et järgneva 5 aasta jooksul sõltumatute filmide olukord paraneb tunduvalt, seda just uute tehnoloogiate nagu internet ja VOD (video-on-demand, digitaalne videolaenutus- aut.) arvelt.

Kas exploitation-film on veel aktuaalne? Que ntin Tarantino ja Robert Rodriguez'i "Grindhouse " oli ju päris edukas?

Exploitation-film on alati aktuaalne olnud. Kui Steven Spielbergi "Lõuad" välja tuli märkis New York Timesi kriitik Vincent Canby, et ""Lõuad" pole miskit muud, kui suure eelarvega Roger Cormani film". Tal oli õigus, välja arvatud fakt, et lisaks suuremale eelarvele oli see ka parem, kui minu filmid. Siiski, sellest ajast peale olen täheldanud, et noortest režissööridest parimad teevad jätkuvalt exploitation-filme; paljud praegustest menufilmidest kuuluvad ju žanridesse, mida võiks exploitation-kino hulka liigitada.

"Grindhouse" oli huvitav, kuid kordas liialt palju seda, mida juba kunagi tehti. Samas just "Pulp Fiction" on hea näide sellest, kuidas vanale gängsterifilmi žanrile saab anda teise tähenduse, tuues vaatajateni midagi tõeliselt uut.

Viimane küsimus sulle kui õudusfilmide režissöörile - mida kardad kõige rohkem?

Kõige hirmutavam peitub alateadvuses ning tõenäoliselt kardan kõige rohkem, et mind võiks kontrollida minust kõrgemalt arenenud intelligents või olend.

Sten-Kristian Saluveer on Haapsalu Õudusfilmide festivali juht ja PÖFFi programmi koordinaator.

Roger Corman

on pärit Detroitist, Michiganist. Teismelisena kolis koos perega Beverly Hillsi, lõpetas Stanfordi ülikooli, õppis natuke Oxfordis inglise kirjandust ja oli 1952. aastaks langetanud otsuse filminduse kasuks. 1952. aastal alustas karjääri stsenaristi ja produtsendina, 1955. aastal hakkas ka ise filme lavastama.


Televisiooni tulekuga oli pärastsõjaaegses Ameerikas filmitööstuse olukord kardinaalselt muutunud – vanem generatsioon loobus kinos käimisest ja eelistas kodust meelelahutust, kinopubliku enamuse moodustas esmakordselt teismeline kodanik.


50ndate kiiresti muutuvat ajavaimu tabas Corman õhust – ja reageeris kiirelt. Sõltumatu filmitegijana Hollywoodis oli tal suur eelis – vastukaaluks suure-eelarvelistele ja aeganõudvatele hiigelprojektidele olid tema stuudio filmidel pea olematud eelarved ja vaid mõnepäevased võtteperioodid, teisisõnu, ta suutis näppu publikunõudmiste pulsil hoida.


1971. aastal otsustas ta ise enam mitte filme lavastada, murdes seda lubadust vaid ühel korral, 1990. aastal filmiga “Frankenstein Unbound”.


M.T