Mees, kes mäletab viiekümnendaid
Mimmo Catania maalinäitus
“Kuristik teos” Tallinna Kunstihoone galeriis, lahti kuni 22. novembrini.
Itaalia juurtega Mimmo Catania, 1955 Sitsiilias sündinud, 1984 Urbino Kaunite Kunstide Akadeemia lõpetanud ja nüüdseks 25 aastat Berliinis elanud maalikunstnik, on hea näide transnatsionaalsest identiteedist, ja seda mitte verepuhtuse seisukohalt (rahvust, vähemalt kultuuri kontekstis, välja tuua on varsti pentsik juba ka üldiselt ksenofoobses Eestis), vaid oma maalilaadi ja eelkõige teoste sisu tõttu – nimelt võiks seda tituleerida 20. sajandi ajalugu justkui rahvusüleselt kokkusulatava mälu identiteedi loomise katseks.
Kunstniku fotopõhine, popkunstist mõjutatud kujutamismeetod ja avatus leitud fotomaterjali kasutamisele ei takerdu ometigi tarbetutesse detailidesse, näiliselt tuimalt maalitud monokroomsed pinnad on piisavalt objektiivsed ja neutraalseks üldistatud, et simuleerida eri kümnendite hoiakulisi mustreid ja kollektiivseid mäluaistinguid paljude jaoks, olgu selleks poistekarja vahitud lummavalt kiirgava ekraaniga väike televiisor pruunikas-beežikatest viiekümnendatest, hipimustrilise türbiga neiu 70ndate opkunsti mõjudega kinosaalist, elegantsed valged daamijalad taustakirjaga “whites only” Lõuna-Aafrikast või võikavõitu detail poodud naispartisanist, kirjaga “fine”. Suurkirjastuste üllitatud albumite buumiga, mis meid millenniumivahetusel tabas, üritati pressi- ja arhiivifotode baasil otsekui kollektiivsesse alateadvusse keevitada magus-valusalt nostalgilist pildijada, mida ja kuidas 20. sajandilt tulevikku võtta. Millegi sarnasega näib tegelevat ka Catania, kelle isiklik pilditsensor sellises mahus, suhteliselt väikese näituse tarbeks heas töökorras tundub olevat. Me mäletamegi varsti juba mäletamise fenomeni ennast, ajalehefotode ja TV suunavalt manipuleeriv roll tõrjub üha jõulisemalt isiklikult kogetut, mälule ja nostalgiale apelleerimine on ju omaette turundusstrateegiaks tõusnud.
Näituseruumi pingestavad segamini asetatud neljameetrised maalilahmakad alla meetristega kõrvu ülimalt hästi. Tugevalt kontseptualiseeritud pildilistes valikutes on impersonaalne aines maalimisprotsessis muundunud kellegi jaoks vägagi isikliku värvinguga mälestuseks, teisalt muundub maaliprotsessi teatud kavatsusliku jäikuse tõttu isiklik anonüümseks ja kõigile kuuluvaks (nt H. Ch. Anderseni laadne fetišlik kingade ostmise/jalgaproovimise stseen). Domineerivad kantseliitlik pruun, musthall ja rohekassinakad lahendused: kui juba peab värvidega kujutama, siis olgu need kõige mõttetumad värvidest (värv võib teatavasti määramata, ebaoluline olla ka unenägudes). Afektid on siin peenelt peidetud neutraalse, n-ö mittevirtuoosse maalimaneeri taha: tühi hääletussaal, kõigil A4 laual ootamas tähtsaid otsuseid, on ju kolmanda maailma inimesed objektid, inimesed, kes ei otsusta vaid kelle eest otsustatakse.
Catania on hea näide “tavalisest” Lääne-Euroopa kunstnikust, kes aeg-ajalt siia näitusi tegema satuvad, võrdlusvõimaluse pakkumine meie kunstipublikule. Maalitehniliselt ja voolujooneliselt on ta teatud mõttes sarnane ühe kindla perioodi Sigmar Polkega, pildikeele nostalgilises laetuses isegi Gerhard Richteriga, sisuliste valikute kosmopoliitses ambitsioonikuses jälle Luc Tuymansiga. Eespool nimetatud superstaaride, keda maalikunsti alal on maailmas vaid käputäis ja keda me eelkõige siia igatseme (siis Brasiilia vutikoondist kunsti alal), näituste sisseostmiseks ei piisa Eesti näituseorganisatsioonide olematust rahakotist. Seniks aga on meil suurepärane võimalus näha Berliini nõudlikus kunstipildis ennast hästi kinnistanud, rahvusvaheliselt eksponeeritava Mimmo Catania loomingut siinsamas, Tallinna Kunstihoone galeriis.
