Mees, kes mängis head natsi
Te olete mänginud palju väga silmapaistvates ajaloolistes filmides – “Valge pael”, “Teiste elud”, “John Rabe”, “Séraphine” jt. Kuidas see kujunes?
Minu “ajalooline” etapp algas juba 1982. aastal Hitleri-vastastest tudengitest jutustava filmiga “Die weiße Rose”. Aastate jooksul sai minust tõesti midagi biograafia-näitleja taolist. Ma õppisin Tübingeni ülikoolis ajalugu ning mind on alati huvitanud möödunud põlvkondade elu, saavutused ja eksimused.
Mis üldse mõjutab teid rolli vastu võtma või sellest loobuma? On see hea stsenaarium, teised näitlejad, režissöör, kõik need asjad kokku või hoopis midagi muud, näiteks kõhutunne?
Stsenaarium ja režissöör on kõige tähtsamad. Kuid eelkõige stsenaarium ja tunne, et suudan sellest rollist välja võluda midagi enneolematut.
Erakordne ja legendaarne Michael Haneke on Eestis tuntud režissöör, hiljuti toimus tema filmide retrospektiv. Rääkige palun oma kogemusest Hanekega “Valge paela” juures?
Me oleme Hanekega head tuttavad ja saame kokku ka väljaspool filmiga seotud tegevusi. Siis on ta väga kütkestav ja huvitav isiksus. Töö juures muutub ta seevastu vahel türanniks. Ta on kompromissitu perfektsionist ja võib olla väga närviline, kui asjad ei lähe nii, nagu tema ette kujutab.
Mismoodi ta töötab näitlejatega, et saavutada ekraanil selline mõjusus?
Haneke on väga musikaalne inimene. Ta on õppinud klaverimängu. Ta kuulab oma näitlejaid hoolikalt. Üks vale heli ja ta katkestab esituse. See võib tuua piinarikkalt palju katkestusi ja ka pisaraid. Tal on peas valmis filmi koreograafia, iga liigutus, pilk ja rõhuasetus, ning täpselt seda tahab ta ka kinolinal näha.
Praegu tulete te Eestisse tutvustama filmi John Rabest, kelle nime kuulevad siin paljud esimest korda. See on suurejooneline vaatemäng – suurel teemal, suurte massidega, suure eelarvega jne. Palun rääkige selle filmi valmimisest.
Hamburgi ärimehe John Rabe lugu oli ka meie maal täiesti tundmatu. Kui 1990. aastate alguses avaldati Rabe juhuslikult avastatud päevikud, pidasid produtsendid N. Hoffmann ja B. Herrmann materjali nii tähelepanuväärseks, et nad muretsesid endale õigused ning lasid äsja Oscari saanud Florian Gallenbergeril stsenaariumi kirjutada. Algul pidi peaosas olema minu sõber Ulrich Mühe, kuid kahjuks suri ta veidi enne võtete algust.
Kus ja kui kaua seda filmiti?
Suurem osa filmiti Shanghais. Võtted kestsid neli kuud ja olid tohutult vaevanõudvad. Sageli mõtlesime, et peame katkestama, sest kulud läksid suureks ja infrastruktuur oli väga kehv.
Mis tundeid teis tekitas ajaloolise isiku nagu Rabe rolli mängimine? Oli see teie jaoks kuidagi olulisem või teistmoodi kui mõne teise tegelase kehastamine?
Mulle meeldis see tegelaskuju, sest temas oli ohtralt vastuolusid ja üllatusi. Ühest küljest paternalistlik eurooplane, veendunud, isegi naiivne natsionaalsotsialist ja Hitleri imetleja ning teisalt humanist, humoorikas empaatiline mees, kes oma elu ja vara kaalule pannes 250 000 inimest kindlast surmast päästis. Lugu on täis groteski ja absurdsusi ega ole seetõttu iial mustvalge, kuigi mõned seda sooviksid.
Kuidas oli töötada filmi juures, mis valmis koostöös Hiinaga?
Äärmiselt keeruline. Juba algusest peale olid produtsendid alahinnanud Hiina probleeme: korruptsiooni, omavoli, mentaliteeti, eksootilist infrastruktuuri. Lõunahiinlastega tuleb suhelda nagu napollastega. Tuleb juttu rääkida, juua, pidutseda, süüa, musitseerida, olla “bella figura” – siis õnnestub palju. Nende puhul ei toimi see, kui paned raha lauale ja ootad palve täitmist. Selle teadmise puudumine muutis filmi tegemise tarbetult raskeks. Pealegi saabus Hiinasse selline talv, millist pole seal viimase saja aasta jooksul olnud.
Kas Hiina tsensuur püüdis filmi tegijaid mingis suunas mõjutada?
Minu teada ei toimunud midagi sellist. Õnneks oli meie poolel teatud poliitilistes ringkondades mõjukas isik, kes meid kaitses ja täbarates olukordades alati aitas.
Kuidas reageeris filmile Jaapan?
Selle kohta ei oska ma midagi ütelda. Kuid ma imetlen nende Jaapani kolleegide julgust, kes töötasid kaasa filmi juures, mis käsitleb Jaapani ajaloo väga tumedat, läbi uurimata peatükki.
On “John Rabe” filmi Jaapanis üldse näidatud?
Ka seda ma ei tea, kuid plaanis oli küll. Kui seda tõepoolest näidatakse või on juba näidatud, siis oleks see Jaapanile oluline samm oma ajaloo lahtirääkimise teel.
Kuidas teie bändil läheb?
See on ebaloogiline ja bioloogiliselt üleüldse võimatu, kuid kõik minu muusikud elavad veel. Praegu valmistame ette uut albumit.
Kas teil on üldse aega kontserte anda või muul moel muusikaga tegeleda oma teatri- ja filmitööde kõrvalt?
Selle aja ma võtan, kuigi mul seda tegelikult ei ole. Ma ei saa ilma muusikata elada – see on kõigi kunstide valitsejanna.
Kuidas te hindate Saksa kino hetkeseisu?
Sel määral, mil sakslaste eneseteadvus pingevabamaks muutub, lähevad ka lood maast ja inimestest huvitavamaks ning liigutavamaks. Ei saa teha häid filme, kui ennast ei sallita. Ning me oleme end pikka aega kõigis nüanssides hukka mõistnud. Saksa film on viimastel aastatel väga palju paranenud ning jõuab loodetavasti varsti jälle rahvusvahelisele tasemele.
Mis projektid teil hetkel töös on?
Praegu valmistan ette suurt muusikalist ringreisi, mis toimub oktoobris ja novembris. Kirjutan just selle jaoks tekste, õpin laule pähe ning istun palju klaveri ja akordioni taga.
Internetist on võimalik lugeda, et teid näeb peatselt ekraanil koos Sharon Stone’iga. Mis film see on ja millal see valmis saab?
See on prantslaste versioon James Bondist. Filmi pealkiri on “Largo Winch” ning see esilinastub kinodes järgmise aasta veebruaris. Ma väidan, et kaskadööritrikkidega stseenid on paremad kui Suurbritannia või Ameerika omad. Kuid kahjuks ei olnud mul ühtegi stseeni koos Sharon Stone’iga.
Ulrich Tukur avab 6. oktoobril Tallinna kinos Sõprus ja 7. oktoobril Tartu Athena keskuses festivali “Uus saksa kino”. Tukur mängib nimiosalist filmis “John Rabe”, mis räägib peatükist Teise maailmasõja ajal Nankingis jaapanlaste terrori eest tuhandeid hiinlasi päästnud Siemensi tippjuhi elus.
Tukur viibib Eestis Goethe Instituudi kutsel. Täpsemat kava vaata www.kinosoprus.ee.
