Läbi ja lõhki muusikamees: Chris Douridas ei tööta kunagi lavastajatega, kes ei oska hinnata muusika tähtsust filmides. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Kui 2009. aastal tuli välja Veiko Õunpuu film “Püha Tõnu kiusamine”, käisin ma mitu nädalat ringi, peas kummitamas Odetta “Sometimes I Feel Like A Motherless Child”.

Samal aastal jõudis kinno Quentin Tarantino “Vääritud tõprad”, ja David Bowie lugu “Cat People” on selle filmi nägemisest minu jaoks alati seotud Shosanna Dreyfusi, tema punase kleidi ja kättemaksust köetud pilguga. Kuus aastat tagasi ketras plaadimängijas edasi ja tagasi “Paabeli” soundtrack, muusika, mille autoriteks Ryuichi Sakamoto ja Gustavo Santaolalla, kes aasta varem oli helisema pannud Ang Lee “Brokebacki mäe”. Juba nädalaid leian end vähemalt korra päevas kuulamas Harry Escotti “Häbi” jaoks loodud muusikat, olles veendunud, et kuulen seal iga kord midagi uut.

Ja tee või tina — kui kuulen Scott McKenziet laulmas San Franciscost, tuleb silme ette ainult üks tüüp, veidi kohtlase kõnnakuga heledas ülikonnas Forrest Gump.

Filmimuusika on tähtis. Nii see, mis on loodud spetsiaalselt ühe linateose jaoks, kui see, mis pannakse mitmetest, parimal juhul ideaalselt filmi sobivatest lauludest kokku.

Just sellega tegeleb Tallinn Music Weeki raames Eestit külastav ameeriklane Chris Douridas (49), mees, kes on koostanud filmide “Enam paremaks minna ei saa” (As Good As It Gets, 1997), “Ameerika iludus” (American Beauty, 1999), “Shrek 2” (2004), “Madagaskar”(Madagascar, 2005) ja paljude teiste linateoste heliribad.

“Mõnes mõttes olen ma nagu casting director. Tema ülesanne on otsida rollidesse näitlejad, mina otsin filmi muusika. Jälgin kogu filmi muusikalist kontseptsiooni ja püüan luua filmi või teleprojekti jaoks muusikalise maailma, milles lugu elab. Sest igal lool on heli. Ja just seda ma teengi — aitan filmi lavastajal leida filmi jaoks õige heli,” räägib Chris, kelle esimene töö selles vallas oli Michael Manni 1995. aasta hittfilm “Kuumus” (Heat), peaosades Al Pacino ja Robert De Niro.

Kõige alus on raadio

Los Angeleses elav Douridas on kakskümmend kaks aastat töötanud raadiojaamas KCRW-FM, kus ta juhtis aastaid hommikuprogrammi “Morning Becomes Eclectic”.

“Ma tegin väga kaua hommikuti raadiosaateid. Ja mängisin seal muusikat, mida ma armastan, muusikat, mis mulle korda läheb. Ja ka mõned režissöörid sattusid seda kuulama. See on ju L.A., siin on uskumatu publik — produtsendid, näitlejad, lavastajad. Kõik need inimesed kuulavad su saateid. Ja mõni neist helistas mulle, näiteks Wim Wenders, kui ta L.A-s oli. Ja üks mu saate kuulajaist oli ka Michael Mann, kes muudkui helistas ja uuris ühe või teise mu saates kõlanud loo nime. Ja ma ütlesin talle sõna otseses mõttes, et kuule, võta mind tööle, ma töötaksin hea meelega sinuga koos. Ja ta võttiski mu tööle. Nii ma sattusin “Kuumuse” juurde. Ja pärast seda hakkasid ka teised filmitööd tulema,” meenutab Douridas oma teekonda filmini. Laupäeviti mängib mees, kes vahepeal pidas ka jaama programmidirektori ametit, KCRW-FMis uut muusikat. Muusikat, mis talle korda läheb — hetkel näiteks Nicolas Jaar ja Matt Corby. Samuti on ta sama jaama ööpäev ringi ainult muusikat edastava kanali Eclectic 24 looja ja programmikuraator.

“Ma olen DJ. Kõik muu, mida ma teen, on sellega seotud. Inimesed üle kogu maailma saadavad mulle uut muusikat. Ja need asjad, mis mulle meeldivad, hoian alles ja kasutan neid kõiges, millega ma tegelen — raadiosaadetes, filmi- ja teleprojektides, oma klubiõhtul Hollywoodis,” räägib Chris ja tunnistab naerdes, et ta saab hullumeelselt palju kirju, tonnide viisi muusikat e-maili teel ja elab CD-plaatide keskel.

Austin Powers

Uurin Chrisilt, millal sekkub keerulisse, sageli väga pikaajalisse filmitegemise protsessi music supervisor.

“Vahel pöördutakse minu poole selleks, et ma parandaksin juba tehtud vead — ehk siis liiga hilja. Ideaalsel juhul aga siis, kui pole veel võtetega alustatudki. Filmile muusika valimine on samasugune loominguline töö nagu kunstniku või operaatori oma. Liiga sageli võetakse aga muusikat kui kirssi tordi peal, mitte tordi koostisosa,” räägib Douridas. Ta toob näite esimesest Austin Powersi filmist (Austin Powers: International Man of Mystery, 1997), kus ta kaasati protsessi just nimelt õigel ajal.

“Pidasime enne võtete algust meeskonnaga koosolekuid. Ja valisin välja ka esimese portsu lugusid. Nende hulgas oli ka Quincy Jonesi ja tema orkestri lugu “Soul Bossa Nova”, mida kuuldes kirjutas Mike Myers filmi alguse ümber. Ta kuulis seda laulu ja ütles: “Issand jumal, mul tuli üks idee!” Seda poleks aga kunagi juhtunud, kui oleksime oodanud võtete lõpuni,” jutustab Chris energiliselt žestikuleerides. “Ma ütlen alati lavastajatele, et nad peaksid mu kaasama enne võtete algust, sest hind, mida ma küsin, on sama, mida küsiksin meeskonnaga hiljem liitudes. Paljud režissöörid, kellega koos töötan, teevad alles oma esimest filmi ja nad ei tule ise vahel selle pealegi.”

Originaalmuusika ja soundtrack

Filmides kõlab väga palju erinevat muusikat. Originaalmuusika (score), mis luuakse spetsiaalselt ühe linateose jaoks. Muusika, millest pannakse kokku filmi heliriba (soundtrack), nii hittidest kui vähem tuntud lauludest koosnev kompilatsioon. Vahel on need kaks hiljem koos plaadi peal, vahel paar lugu originaalmuusikast ja muu filmis kõlanud muusika. Plaadipoest võib aga leida ka teoseid, mis koosnevad muusikast, mis on filmist inspireeritud (music inspired by the movie). Milline segadus!

“Kõiges, millest sa räägid, ei ole filmitegijad süüdi. Segadust põhjustavad näiteks turundus ja tähtajad. Toon näiteks “Ameerika iluduse”. Kui hakkas saabuma heliriba kokkupaneku tähtaeg, tahtsime sinna panna ka originaalmuusika, aga — helilooja Thomas Newman polnud seda veel valmis saanud. Seega oli meil ainult paar lugu. Võtsime need kaks, alguse- ja lõpumuusika, ja panime soundtrack’i peale, sest see oli kõik, mis meil oli. Ja originaalmuusikaga plaat ilmus hiljem,” selgitab Chris, kes pälvis “Ameerika iluduse” heliriba eest Grammy nominatsiooni.

Palun Chrisil selgitada, mida tähendab “filmist inspireeritud muusika”, ja ta vastab: “Vahel on nii, et lavastaja ei taha lõpuks liiga palju laule filmi panna, aga mitu inimest on juba filmi tarvis muusikat kirjutanud. Ja siis need lood, mis küll filmis ei kõla, satuvad plaatidele, kuhu on kogutud linateosest välja jäänud muusika. Muusikud ju kulutasid oma energiat!”

Filmis “Ameerika iludus” kõlas Annie Lennoxi esitatud “Don’t Let It Bring You Down”, filmi soundtrack-plaadilt seda aga ei leia. Miks?

“Mõnikord ei luba esitajad oma lugusid plaadile panna. Näiteks Annie Lennox ei lubanud seda lugu “Ameerika iluduse” heliribale, sest see oli juba ühel ta enda plaadil ja ta tahtis, et inimesed pigem seda ostaksid. Toona ta muidugi ei teadnud veel, kui hästi sellel filmil minema hakkab,” räägib Douridas. “Ameerika iludus” võitis 2000. aastal viis Ameerika Filmiakadeemia auhinda.

Treilerid

Kinohuviline on kindlasti tähele pannud, et sageli kõlab filmitreilerites mõni eriliselt hea lugu, mida aga hiljem filmist ja ka plaadile pandud soundtrack’ilt ei kuule. Chris selgitab, et selle põhjus on tegelikult väga lihtne. “Sageli tehakse filmile treiler ammu enne seda, kui film valmis on, ja tihtipeale pole selleks ajaks filmile ka muusika veel valitud. Treileriks võetakse mõned võtmestseenid ja valitakse taustaks mõni laul, mis töötab, mis paneb sind tahtma seda filmi näha.”

Jah, treilerid on tihtipeale omaette väikesed filmid, särtsaka muusikaga isutekitajad, millel mõnikord kinos nähtuga eriti palju tegemist polegi. “Treileri lugu on lihtne — sa pead seda filmi nägema!” jutustab Chris hoogsalt, ja lisab, et vahel pannakse treileris kõlanud laul soundtrack’ile lihtsalt sellepärast, et see töötas nii kohutavalt hästi.

Lemmikud

Douridas töötab praegu viie filmi heliriba kallal. Käesoleva aasta sügisel jõuab Ameerika kinodesse komöödia “The Details” (2011), peaosades Tobey Maguire ja Elizabeth Banks.

Samuti teeb ta aktiivselt teletööd — valib muusikat sarjadesse “House of Lies” ja “Beautiful People”. Kes on aga tema enda lemmikud filmimuusikamaailmas?

“Originaalmuusikast kindlasti kõik, mida on teinud Henry Mancini, Nino Rota, Ennio Morricone, Gabriel Yared,” vastab Chris, ja ma rõõmustan, kuuldes mitme endagi lemmiku nimesid — Rota muusika “Ristiisas”, Morricone oma “Malenas”. Ja heliribad?

““Elluastuja”, “Pulp Fiction”, enamik Wim Wendersi filme,” loetleb Douridas, ja räägib vaimustunult Wendersi möödunud PÖFFilgi näidatud 3D-filmist “Pina” (2011), mille muusika lõi tema suur lemmik Jun Miyake. Ja sellest, kuidas koreograaf Pina Bausch kaks päeva enne Wendersi filmi võtete algust suri, aga film Bauschi trupi tantsijate soovil siiski teoks sai. Ja sellest, et Wendersi järgmise 3D-filmi teemaks on arhitektuur.

Douridas on väga hästi kursis Arvo Pärdiga, kelle muusika on kõlanud paljudes filmides ja ka Chrisi raadiosaadetes. Mees tunnistab, et kaalub tõsiselt Eesti muusika ühe viimaste aastate säravaima uue tulija, Ewert and the Two Dragonsi muusika kasutamist mõnel tema käe all valmival soundtrack’il. Vaja on veel õige film leida.Chris Douridas (49)Elab Los Angeleses.

Töötanud raadios, filmis, televisioonis, plaadifirmades jm.

Üle kahekümne aasta töötanud raadios KCRW-FM, kanali Eclectic 24 looja.

Kolmekordne Grammy muusikaauhinna nominent, music supervisor enam kui kolmekümne mängufilmi juures.

Steve Jobs palkas Douridase iTunesi. Ta on iTunes Originalsi ja iTunes Essentialsi looja.

Noore lauljatari Lucy Schwartzi mänedžer. Schwartzi muusika kõlab “Videviku” saaga värskeimas filmis “Koidukuma. Osa 1” (The Twilight Saga: Breaking Dawn — Part 1, 2011).

Tallinnas seoses 29.–31. märtsini aset leidva Tallinn Music Weekiga. Osaleb TMW konverentsi raames innovatiivsete muusikatoodete pitching-sessiooni žüriis.