Das Rheingold metropolitan operas: Nibelung Alberich on moondunud hirmsaks loheks. Lavapildi muusikaliseks taustaks on Wagneri välja mõeldud lohemotiiv, mis kordub teatud kohtades läbi kogu ooperitsükli. Lepage’i konstrueeritud masin kordab Wagneri motiivide-trikki – see on raudvara, mida liigutades saab luua erinevaid maailmu. Foto: Ken Howard / MET

Augustikuine kahin, et Põhja-Ameerika teatrigeenius Robert Lepage (väikesel pildil) tuleb Eestisse, on täpsustunud tõdemuseks, et meid väisab siiski vaid tema “astraalkeha”. Tallinnas etenduvas Lepage’i tükis “Kuu tagumine külg” mängib Yves Jacques.

Ma pole seda lavastust näinud, seepärast ei oska seda määratleda. Ingliskeelsetes tekstides öeldakse vahel selle kohta show. Seega “vaatemäng”. Pealinna ühe suurima saali reserveerimine annab alust oletuseks, et tegemist on omalaadse teatritsirkusega.

Ent on ka samanimeline film, kus tõesti mängib Lepage ise. Tulemus on vägev. Nagu autorilt-lavastajalt-pearolli esitajalt Robert Lepage’ilt oodata võikski.

Juttu, et tegemist on visionäärist geeniusega, on Eesti meedias juba mõnda aega kedratud. Ilma et kodupublik oleks saanud seda isiklikult kontrollida. Õnneks on olemas Youtube’i-nimeline piiluava, milles vilksatavate piltide abil luua mingigi ettekujutus maailmas toimuvast.

Toksige oma huvile ja maitsele vastavalt otsingumootorisse Lepage’i nime kõrvale näiteks sellised märksõnad: Peter Gabriel, Cirque du Soleil, Hiroshima, Frida Kahlo, Faust, Igor Stravinski, Hans Christian Andersen, Richard Wagner, ja küll te siis näete!

Minu suurimaks huviks oli Wagner. Selgub vaat mis – Lepage’i lavastatud ooperitsükkel “Nibelungi sõrmus”, mis oli New Yorgi Metropolitan Opera laval alates 2010. aastast kuni tänavu maini, näikse olevat üks enamvaieldud Wagneri lavastusi üldse.

Esmalt põrmustatakse ooperihuvilisi tehniliste andmetega: kogu tsükli lavaline kujundus põhineb kükloopsel masinal (The Machine), mille 45tonnise kaalu kandmiseks tuli ooperimaja lava ekstra toestada. Kujutlege kahtekümmet nelja klaveriklahvi, mis on ühendatud horisontaalse teljega; need klahvid seisavad laval püsti nagu linnuse palissaad (jah, peale kõige muu on see Valhalla müür), ent tänu neid ühendavale teljele saab seda klahvistikku pöörates moodustada õige erinevaid konstruktsioone. Lisandub videoinstallatsioon – Lepage’i n-ö firmamärk, mis projitseeritakse masina tahkudele, et luua Wagneri “Sõrmuse”-tsükli erinevate maailmade illusioon.

Ning veel üks Lepage’i kui lavastaja tunnusjoon – ooperilauljatelt nõutakse üpriski akrobaatilist kulgemist mööda selle masina osasid, kusjuures teatud stseenide puhul võtavad selle eluohtliku turnimise enda peale lauljatega identseid kostüüme kandvad kaskadöörid.

Võimatu muutmine võimalikuks – see ongi Lepage.

Iseloomulik on ka see kriitika, mis lavastajale pähe kallati. Lepage’i kavandatud masin on vallandanud, võiks öelda, ludiitlikud instinktid. Ooperi allutamine masinale, on see vastuvõetav?! Pealegi on neetud masin nii mõnigi kord keset etendust üles öelnud, andes kriitikutele põhjust võrrelda tema tekitatud pahandusi nibelung Alberichi sepitsetud sõrmuse enda needusega.

Lepage õigustab oma lavastaja-kontseptsiooni sedasi, et ta püüdnud anda Wagneri ooperitsüklile lõpuks ometigi seda raamistust, mis pidi helilooja enda kavatsus olema, kui teda vaid ei piiranuks 19. sajandi kesised tehnilised võimalused.

Wagner kohtub 21. sajandiga: arvutiga juhitav enneolematu masin, Microsofti tarkvara abil loodud illusoorne videomaailm, akrobaatilised trikid – kogu see tehniline tsirkus, mille taustal annavad endast viimase maailma parimad dirigendid, parimad muusikud ja parimad lauljad. Just see ongi Gesamtkunstwerk, mille poole Wagner kogu oma elu püüdles.

Andmaks mingitki aimu ülesande keerulisusest, olgu märgitud, et üks teine lavastajageenius – Lars von Trier – piinles kaks ja pool aastat sama ooperitsükli lavastamisega 2006. aasta Bayreuthi festivali tarvis, ning tõstis lõpuks käed üles. Von Trier ütles Spiegelile antud intervjuus, et ta kukkus läbi selle ettevõtmise monumentaalsuse tõttu. “See nõudis tehnilist Tour de Force’i, mis polnud mulle jõukohane.”

Lepage’ile oli. Isegi kui New Yorgi ooperikriitikud kirjutavad tema lavastusest kahtlevate nootidega, tegi mees ometigi selle asja ära.

Nimetatud lavastuse lahkamise käigus saame aimu Lepage’i kui looja sisemaailmast.

Eelnevalt ei kõlanud sõna “tsirkus” niisama. Lepage’i arvates on ooperil ja tsirkusel palju ühist. Esiteks on kõik suurem kui elu ise – kui tsirkuses minnakse kehaliste võimete näitamisega ekstreemsuseni, siis ooperis tehakse sedasama inimhääle ulatuse proovilepanekuga.

Tsirkus ja ooper on kohad, kus minnakse teatud mõttes proportsioonidest välja.

Teiseks on mõlemad kunstiliigid Lepage’i arvates vertikaalsed. Tsirkus on seda füüsiliselt. (Remark: Lepage töötab kõrgustes lendlevate akrobaatidega; kloune või, hoidku selle eest – loomi tema etendustes ei näe.) Inimest iseloomustab Lepage’i arvates eksistentsiaalne soov lennata, ta vaatab aina igatsevalt taevasse.

Või kipub Kuu peale, nagu me saame näha 1.–2. oktoobril “Kuu tagumise külje” etendustes. Vähemalt samanimelises filmis, kus peaosa täidab Lepage ise, näeme kaalutuses hõljuvat kangelast korduvalt.

Praegu viiekümne viiese Lepage’i eluloost on teada, et 14–15aastase noorukina katsetas ta hipiajastule iseloomulikul moel narkootiliste ainetega. Oopiumiga segatud hašiš viis poisi koomasse, ta oli narkouimas terve nädala; sealt väljudes kannatas ta kolm aastat paanikahoogude ning agorafoobia all. Tervenemine algas kooli teatriringis tegutsemisest. Lepage ütlebki, et teater päästis ta elu.

Aga kunagine narkokogemus näikse tema loomingut mõjutavat. Viide sellele on ka “Kuu tagumises küljes”, vähemalt filmiversioonis on see nii.

Tsirkusemaailmas, illusoorses maailmas, suudavad inimesed lennata.

Ka ooper on vertikaalne nagu tsirkuski. Samas “Nibelungi sõrmuses” kulgevad tegelased ülailma, keskmaa ja allilma vahel. Nii inimesed kui jumalad püüdlevad kõrgustesse, ent satuvad alatihti lõksudesse, mistõttu prantsatavad tagasi maapinnale või lausa allilma pimedusse. See on Lepage’i maailm.

Lavastajana on ta kaoseusku. Alguses on kaos, sealt kasvab kõik välja. Näitlejatele ei pruugi see meeldida. Lavastaja Lepage ei ütle neile, milline on kontseptsioon, kuhu nad peavad välja jõudma ja mis värk üldse on. Lepage nimetab seda “organiseeritud kaoseks”. Et üldse kusagile jõuda, tuleb esmalt ära eksida. Kogu teatritrupiga. Esietenduse päeva saabumine ei tähenda seda, et ollakse “kohale jõudnud”. Mõni etendus saab valmis alles paar aastat pärast esietendust. Ehkki tükki mängitakse kogu see aeg. Pahatihti publiku kannatust proovile pannes. Lepage’i see ei häiri. Vastupidi – täiuseni jõutaksegi lavastaja-näitlejate-publiku vastasmõjul. Ta usub, et samasugust meetodit kasutati Shakespeare’i-aegses Inglise teatris. Pidev katsetamine, lakkamatud otsingud, sealhulgas ka vastuse otsimine küsimusele, et mida võiks teha näitleja sel ajal, kui dekoratsioone vahetatakse. Miks ei võiks ta hoida käes kolpa ja alustada publiku paelumiseks monoloogi “olla või mitte olla…?”. Lepage väidab, et teatriajaloo parimad tekstid ongi just niimoodi, katse-eksituse meetodil sündinud.

Võib-olla on Lepage sarnane ühe teise suure kaootikuga – Rainer Werner Fassbinderiga, kelle filmide sündimisel ei saanud keegi kurat aru, mis filmiplatsil toimub (Fassbinder kaasa arvatud) ja kuhu see lõpuks välja peab viima. Ning asja valmides hõisati – ohhoo, see on ju šedööver!

Väidetavasti sündis sel moel ka meil mängitav “Kuu tagumine külg”. Esietendus oli 2000. aastal ehk siis neliteist aastat tagasi.

Eesti publikul pole vaja karta: see lugu on Lepage’il valmis.