Mees muusikast

Allan Vainola - muusik mitmest tähtsast kodumaisest rockbändist - on jõudnud sooloalbumini. Plaadi "'Unenäopüüdjad"' ilmumise puhul intervjueerib teda Mart Niineste.

Olgem ausad - ma ei tea mitte kedagi, kes ei teaks kedagi, kellele ei ütleks mitte midagi Allan Vainola (41) nimi. Helilooja ning laulev kitarrist. Mõned märksõnad: Metro Luminal, Vennaskond, Alumiinium, Sõpruse Puiestee, "Insener Garini hüperboloid", "Pille-Riin" ja "1905".
Kummatigi on Allan Vainola oma tegemiste varju jäänud. Täpsemalt öeldes pole ta vist kunagi esiplaanile trüginudki. Nagu mees ise  tunnistab, meeldib talle pigem bändis olla, kui soolokarjääri teha. Ja ometigi - ühest esinemispakkumisest alguse saanud sündmuste jada viis vähem kui aastaga päris oma plaadini. Allani soolodebüüt "Unenäopüüdjad" (kui mitte arvestada tema teatrimuusikaalbumit "Teatriõhtu" aastast 2001) kõlab tema senisest loomingust mõneti erinevalt. Kuigi hoogne rock on asendunud hubase kammer-folgiga, on Vainola käekiri jäänud selgelt ära tuntavaks.

Oled osalenud ja osaled mitmetes bändides, oled kirjutanud palju teatrimuusikat. Kuidas sa jõudsid päris oma plaadini?
See on kuidagi iseenesest aja jooksul tekkinud. Osa neist lugudest on n.ö sahtlilooming. Näiteks laul "Odekolonn" on üheksakümnendate keskelt, seal on kasutatud ka ühte Rainer Jancise klaverikäiku. "60" oli instrumentaalina  teatrimuusika plaadi peal. Ühe loo, mis sai plaadi tarvis ka stuudios ära tehtud, pidin kahjuks välja jätma. Kaverdasime nimelt Aulega (poeet, muusik, tõlkija Andres Aule - toim.) Luxemburgi 1965 aasta Eurovisiooni võidulaulu ja unustasime õigel ajal luba küsida.
Aga päris algimpulsi andis Tartu Mailaul. Tartus toimuva festivali Mailaul korraldaja Ants Johanson kutsub sinna esinejaid, keda on harjutud nägema tavaliselt mingi bändi raames. Ta on mind paar korda kutsunud, aga ajapuuduse tõttu pole saanud minna. Sel kevadel mõtlesin, et miks mitte? Võtsin mõtlemisaega ja vaatasin, et üsna ruttu sain kava kokku. Kaasesinejaks tuli akordionist Jaak Lutsoja. Esinesime ja väga hästi võeti vastu. Kohe tehti mitu uut esinemispakkumist. Kuna kava oli olemas, siis esinesime veel ja vaikselt tekkis mõte, et võiks ka plaadi teha.
Tuli sulle soolokava kiire menu üllatusena?
Veidike tuli jah. Ma ei kujutanud ette, et see Mailaul nii suurejooneliseks osutub. Minu pilt pandi ju kohe suurtele plakatitele. Tartu linn oli neid paksult täis. Täielik staaritunne tekkis. Aitäh veel Jaak Lutsojale ja Tanel Liibergile, kes stuudios asja väga hästi sisse mängisid, ning Ants Johansonile ja Juta Kuhlbergile, kes Tartusse kutsusid.

Mida sa sooloplaadil teha said, mida sa varem - teistes bändides - teha pole saanud?
"Unenäopüüdjad" erineb minu eelmistest asjadest esiteks tehnilise teostuse poolest - terve plaadi vältel ei kasutata kordagi trummikomplekti, instrumente on kolm (akordion, kontrabass, naturaalkitarr) ja lauludes seetõttu palju tühja ruumi.
Piltlikult öelduna on materjal väga õhuline ja sound tundlik ning mahe, erineb seetõttu viimasel aja stuudiotrendi kohaselt kivivaljuks kompresseeritud asjadest.
Kas tunned soolona suuremat vastutust, kartust, või vastupidi märksa mugavamalt?
Kartuse tunne tuleb rohkem sellest, kui teed asja,
milles pole väga kindel või kava ei ole päris selgeks harjutatud - see tekitabki ebakindlust. Kummaline, aga tunnen ennast üsna hästi, kuigi soolo puhul oleks loogiline vastupidi. Ka sujub ülihästi koostöö suurepäraste muusikutega nagu Jaak Lutsoja ning Tanel Liiberg. 
Kas sel plaadil o n sinu kõige isiklikumad laulud?
Mingis mõttes jah, sest lugusid tehes ja luuletusi
valides pidin lähtuma ainult enda maitsest. Plaadi meeleolu on tänu tekstidele mõtlik ning kohati nukker. Nagu heade luuletuste puhul ikka, neid lugedes tekkib selline igavikuline ja suur kurbuse tunne - kõik teavad seda.

Milline näeb välja ühe sinu loo sünd?
 See protsess on olnud tegelikult muutuv ja rohkem kinni elustiilist ja erinevatel aegadel käes olnud võimalustest. Kunagi sai laul lihtsalt kitarriga valmis tehtud ja bändiproovis "looks" vormistatud (algus, lõpp, soolod jne..). Nüüd olen erinevaid kitarriefekte ja saunde katsetades ning improvisatsioone salvestades leidnud huvitavaid ideid, mida olen lugudeks edasi arendanud. Jääv moment on ehk see, et lood hakkavad arenema ja tiirlema mingite kindlate meloodiate umber.
Kui palju on sul n-ö sahtliloomingut?
Aja jooksul on seda kogunenud päris palju. Aga see pole süstematiseeritud looming. Need on salvestatud motiivid, millest saaks vajadusel midagi teha. Kvantiteeti millest välja selekteerida on, aegajalt olen neid asju kasutanud, aga üldiselt eelistan hetkel tehtut rohkem.

Sinu suhe laulutekstidega. Millisele tekstile on kõige parem muusikat teha?
Sellistele tekstidele, mis endale korda lähevad. See on nagu inimeste või asjadegagi. Mingid asjad jubedalt meeldivad - tahaks endale saada. Nii on ka tekstidega. Head teksti tahaks ise esitada ja neile tuleb reeglina ka hea lugu. Tekstide energia on väga tugev ja mõjutab suuresti meloodiat. Tavaliselt tuleb laul esitada läbi mina-prisma. Pead samastuma inimesega või kohastuma olukorraga, millest tekst räägib. Tuleta meelde Nick Cave'i albumit "Murder Ballads", kus enamiku laulude mina-tegelane laulab sellest kuidas ta on kellegi maha löönud. 
Kuidas iseloomustaksid koostööd tekstimeistrite Mait Vaigu ja Andres Aulega?
Maidu kõiki isiklikke mõtteid ei olegi alati kerge laulda. Tema tekstid on põhjalikud, raskepärased, valminud pika aja jooksul ja seetõttu mitmekihilised, alati mitte üheselt mõistetavad. Aga nad on väga head.
Ütleme nii, et kui Mait on selline mees, kelle luuletusele tehakse laul, siis Aulega toimib ka vastupidine protsess. Kui talle istub mõni meloodia või käik, siis on ta võimeline sellele tegema head sõnad. Aule stiil võrrelduna on ulmelisem ja kergem.
Oled muuhulgas viisistanud ka hästi palju Arvi Siia luulet...
Siig on taasavastatud Tõnu Trubetsky poolt. Ta on hiigelpagasiga poeet, kellel raamatuid vist üle kümne. Tema luulekogusid saab pikalt järjest lugeda nagu romaane. Tal on jutustav stiil. Erinevate poeetide luuletustega on ka nii, et osad on meloodilisemad, osad teravad ja nurgelised. Siig on meloodiline. Ta üks paremini viisistatavaid luuletajaid.

Sa pole muusikakoolis käinud. Kes on olnud su õpetajad ning mõjutajad, mõned olulised bändid?
Pungiperioodist ehk Sex Pistols, The Stranglers ja Ramones. Vahepeal oli heviperiood: Iron Maiden ja AC/DC. Mingil hetkel tuli Inglise kitarripop. Tükk aega hevit kuulanud inimese mõttes uue lähenemisega bändid nagu The Cure, The Smiths ja Cult sõitsid täiega üle.

Aga kui suur on olnud vene muusika roll?
Vene muusikast meeldib Kino, Zvuki Mu', vene punk-a-billy on väga hea. See vene muusikaga kaasas käiv nukravõitu meeleolu on kindlasti jälgi jätnud.
Ja kogu 80ndate lõpu indie-vaimustuse kiuste läksid mängima punkbändi.. .
Vennaskonda? Läksin küll. Ma ei oskagi seda täpsemalt põhjendada. Sõbrad Mait ja Anti mängisid seal ja rääkisid toimunud kontsertide kohta kõikvõimalikke huvitavaid lugusid. Vennaskond tundus ahvatlev ja hästi töötav bänd.

On sul tagasilööke olnud, sellised, et jätaks muusika tegemise katki?

Vahepeal oli selline mõte. Tulime Vennaskonnaga Soomest, hakkasime 90ndate algul hooga bändi tegema. Tegime viis aastat ja asi vajus ära, koosseis läks laiali. Ma ei mäleta mis tunded siis täpsemalt olid, aga ma müüsin kõik oma aparatuuri maha. Ei mänginud isegi eriti. Mingi pann jäi, seda tinistasin. Bändi ei teinud tükk aega. Praegu jälle tundub, et muusika huvitab väga. Huvitab täiesti uuelt tasemelt. Olen avastanud muid lähenemisi. Ühesõnaga - tööpõld on väga lai.
Eesti muusika hetkeseisust rääkides - on sul hetkel mingeid erilisi lemmikuid?
Otseseid lemmikuid ma ei oska nimetada, meeldis kogumik "Kohalik ja kohatu".
On meil praegu midagi puudu?
Võiks olla rohkem klubisid, või just stiilikohti. Nagu klubi Juuksur. Ma olen tähele pannud, et inimestel on suurem huvi käia kontsertidel, bändidel huvi mängida. Kõik toimib, bändid võetakse hästi vastu, plaadid ilmuvad. Ühesõnaga: tuld!

*** 
Millised on sinu esimesed mälestused muusikast?
 Sellesse aega kui ma olin kahe-kolme aastane ja käisin lasteaias, jäid Eestis lauluvõistlused. Tippmeloodia, Horoskoop ka Entel-Tentel olid viimane moesõna. Olin võistluslauludega hästi kursis ja teadsin kõiki selleaegseid estraadistaare. Minu huvi avastati ka lasteaias ja korduvalt tuli esitada koos muusikakasvatajaga klaveril Jaak Joala laule
Pingnaabri vanem vend oli kõva plaadimees  plaatide vahetamise ja lindistamise ümber käis kogu elu - tulid Bay City Rollers, Sweet, Slade, Alice Cooper, Abba, Led Zeppelin. 
Pungiga tutvusid siis kaheksakümnendate hakul. Mille kaudu?

Punk algas minu jaoks Propelleriga. Oot - ei! Hiljem selgus et enne seda olin sõbra juures korduvalt kuulanud ka Sex Pistolsit, ilma et oleks mingit tausta teadnud. Ei jätnud muusikaliselt erilist muljet. Hiljem, pungivärgiga rohkem tutvust tehes hakkasin teadlikult neid bände otsima ja jälgima. Sealt tekkis huvi ka kitarrimängu vastu. Sõbra käest laenasin naturaalkitarri ja hakkasin õppima. Muusikakoolid on vahelt ära jäänud.
Sealt järgnes loogiline samm - bänd. Ajutine Valitsus. Sellega seoses tuleb meelde ka üks lugu, mis oleks võinud halvasti lõppeda. Et saaks korralikult, nagu peab proovidega alustada, sisenesime tagaaknast Kernu
kultuurimajja, mis tundus väga mahajäetud ja üksik ning viisime sealt ära ansamblite esinemise jaoks mõeldud võimenduse ja mõned kitarrid. Idee oli pärit mõni kuu enne seda sealsamas toimud kontserdilt, kus sai esinetud koos ühe vanemate poiste rockansambliga,
kes mängisid Hurricanes'i lugusid. Kuna üritus oli ainus mis seal viimase kolme aasta jooksul toimunud, siis polnud süüdlasi keeruline leida. Ühte bändiproovi astusid sisse miilitsad ja oligi kõik. Olime alaealised ja õnneks asi lahenes. Järgmine suvi oli tööleminek.  Käisime Punases RETis, teenisime raha, ostsime võimendid, pillid, juhtmed ja trummid.
Peale seda perioodi tuli vist pikem vaikus?
Jah, kooli lõpetamine, käisin palju Venemaal reisimas. Otseselt bändi ei teinud. Kaheksakümnendate keskel tutvusin Rainer Jancisega ja sellest sai alguse pikem bänditsükkel. Tegelesime asjaga väga põhjalikult. Vahepeal isegi elasin Raineri juures, et saaks ka öösel bändi teha. Esimese ansambel nimi oli Ükskõik, siis tuli Metro Luminal. Toimusid regulaarsed kontserdid, stuudiosalvestused, kassettide plaatide välja andmine jne. 

Teatrimuusika periood. Meenutaksid ehk seda aega?
Olin väga õnnelik kui Ain Mäeots mulle 1997 koostööpakkumise tegi. Tavaliselt on lavastajal olemas pilt sellest mida ta etendusse soovib. Lugesin raamatut või käsikirja ja kujutasin ette  muusikalisi motiive, mis võiksid lavapildiga sobida. Paari etendusega tekkis ka oma käekiri. Aga alles pärast kui asi valmis, paned tähele kuidas iga etenduse meeleolu on muusikat mõjutanud.
Millised on sinu suhted elektroonilise muusikaga?
Ma ei valda eriti arvutit ning programme, teen ja salvestan muusikat põhiliselt kitarri, mikrofoni ja 90ndatest pärit Roland VS-880 portatiivse stuudioga. Kõik elektroonilised asjad on tehtud näiteks Andres Aule või Kaupo Kaldmäega koos kes valdavad arvutit. Kui midagi sellel teemal rääkida, siis eelistan hetkel rohkem reaalseid süntesaatoreid ja analoog saunde ehk siis meeldib „elus" elektrooniline muusika. Näiteks Micragirls. 
Bänditegemine kui protsess. Kirjeldaksid ehk seda omast vaatenurgast pisut?
Uued või noored bändid mängivad alati värske energiaga, ägedalt. Paljude ansamblite esimesed plaadid on enimhinnatud või võtmeks nende hilisema loomingu puhul. Bändi tegemise juures on mitu etappi. Üks faas on alustamine - pillimehed ei oska veel väga hästi mängida, aga tahtmine on niivõrd suur, et paneb asja kõlama. Siis võib tekkida mingeid tagasilööke. Hakatakse ennast kordama. Siin tuleks süveneda, oma tegevust analüüsida ja proovida tehtud vigu vältida. Siis peaks järgnema etapp, kus bänd on ennast leidnud ja teeb oma ideedele vastavat heal tehnilisel tasemel asja. Aga kogu aeg ei lähe muidugi rõõmsalt ülesmäge. Ikka on mingid tõusud ja langused. See on paratamatu. Ka on teada tuntud tobedad olukorrad kus bändil läheb hästi ja igale liikmele tundub, et tema on põhiline tegija ja äss. Tulemuseks tülid ja bände laialiminek.

ALLAN VAINOLA
Sündinud 11 märtsil 1965 Tartus
Muusikat teinud alates 80ndate algusest

Allan Vainola heliplaatidel
- 11 kauamängivat Vennaskonnaga (kitarr, helilooming)
- Metro Luminal  "Ainult Rottidele" (94; vokaal)
ja "Coca Cola" (95; vokaal ja helilooming)
- Alumiinium "Zeig" (1998; vokaal, kitarr, helilooming)
- Allan Vainola "Teatriõhtu" (‘01; kitarr, helilooming)
- Sõpruse Puiestee  "Mustale merele" ('03) ja "XX sajandi lapsed" ('04; mõlemal vokaal, kitarr, helilooming)

- Allan Vainola - "Unenäopüüdjad" (2006; vokaal, kitarr, helilooming)

 

Bändid:
- Ajutine Valitsus (1980-1981; kitarr)
- Velikije Luki (1982-1983; kitarr)
- Ükskõik (1986-1988; vokaal)
- Metro Luminal (1989-1996; vokaal)
- Vennaskond (alates 1991; kitarr)
- Alumiinium (1995-2004; kitarr, vokaal)
- Sõpruse Puiestee (alates 2002; kitarr, vokaal)
Muusika teatrietendustele:
- Daamide õnn (Vanemuine, 1997)
- Röövlitütar Ronja (Vanemuine, 1998)
- Varasta veel võõraid karusid (Raadioteater; Ugala, 2000)
- Huck (Vanemuine, 2000)
- Mort, surma õpipoiss (Draamateater, 2001)