MULTIDILETANDI VAIKELU: Kaspar Jancis keset oma maalilist ja loomingulist pööninguurgast. AIVAR PÄRTEL

Kaspar Jancis (31) on nagu multikultuurne kalmaar, kelle kombitsad ulatuvad paljudesse valdkondadesse. Ta teeb kõrgel tasemel multifilme. Ta on aktiivne bändimees ansamblis Kriminaalne Elevant. Ta valmistab lava- ja muusikalisi kujundusi teatritele üle Eesti ning kui kutsutakse, mängib ise kaasa. Peaaegu valmis on ka tema esimene teatrilavastus "Totu kuul".

Kirjandusega Jancis otseselt ei tegele, ehkki multifilmi stsenaariumi kirjutamine on praktiliselt samaväärne ning ka laulusõnu on ta üksjagu välja mõelnud.

Võõrapärase perekonnanime sai Kaspar lätlaselt isalt Valdis Janciselt, kes on klassikalise muusika pianist. Ema Mai Murdmaa on ballettmeister, kuus aastat vanem vend Rainer elukutseline muusik.

Kaspar Jancis meenutab esimesi mälestusi kultuurivallast: "Ema tegi ühes toa otsas koreograafiat, isa mängis teises nurgas klaverit - kumbki omaette. Mõlemad suutsid oma maailma sisse elada. Hiiumaal suvekodus ehitati metsa väike majake, kus isa küünlavalgel Bachi harjutas. Õppisin seal oma esimesed noodid selgeks."

Kaspar on ka ühe lasteraamatu illustreerinud - Kätlin Vainola "Ville". Sinna joonistas ta pilte sõna otseses mõttes vasaku käega (kuigi ise on paremakäeline).

"Vasak käsi joonistab mul paremini halvasti," selgitab ta ise. Kui ma aru ei saa, lisab: "Tahtsin imiteerida lastejoonistuste naiivset stiili."

Ausalt öeldes jäävad ka Jancise joonisfilmide tegelased välimuselt läänemaailma iluideaalist kaugele. Vähemalt nii palju on ta oma õpetajalt Priit Pärnalt üle võtnud. "Pärn oli väga nõudlik õpetaja. Aga nõudlikkusel oli ka kvaliteet taga," meenutab Kaspar õpipoisiaastaid Soomes Turu Kunstiakadeemias.

Läti jalgpallimeeskonnale multikulturaal kaasa ei ela ega tunne üldse ühegi rahva suhtes erilist sümpaatiat või antipaatiat. Läti keelt ei oska. Kuueaastaselt õppis pähe ühe lause, mida kordas masinlikult, et vajalikul hetkel telefonitorusse öelda, kui Lätist helistati. Et isa ei ole kodus, aga tuleb varsti. Proovis seda praegu ka paberile panna, aga keskpaik jäi puudu. Nii et nüüd ei saa isa sõbrad Kasparilt enam mingit infot.

14minutiline maraton

Kohtume Jancisega maalilises Kadriorus pööningukorteris. Ise pole ta sel pühapäeva hommikul aga põrmugi maaliline. Hoopis väljamagamata ning masendatud. Esiteks sekkusid tema lavastusse "Totu kuul" NO Teatris nädal enne esietendust pahatahtlikud kõrgemad jõud ehk force majeure, nagu Kaspar ise pateetiliselt väljendub, mistõttu tüki väljatulek lükati määramata ajaks edasi. Teiseks käis ta eelmisel õhtul filmifestivali "Animated Dreams" avamispeol, mis kestis kella kuueni hommikul.

23. novembril esilinastus Jancise uus joonisfilm "Maraton", mille kallal ta töötas umbes aasta.

Esimene enda animafilm, mida Jancis hea sõnaga meenutab, on 5minutine "Romanss" (1999), mis valmis Turus. Koos temaga õppis seal Priit Pärna juures multifilmitegemist ka Ülo Pikkov. Ülejäänud olid peamiselt soomlased. Uurin, kas neist mõni on kuulsaks ka saanud.

Jancis: "Eestis on hästi läinud, sest meil on professionaalne animastuudio, mis toodab autorifilme. See on maailmas üsna harukordne nähtus. Soomlased peavad igaüks ise oma projektide jaoks raha välja ajama, mistõttu nende olukord on keerulisem. Aga mis kuulsad me siin isegi oleme."

Teine film oli "Weitzenbergi tänav" (2002). Siis tuli täispikk "Frank & Wendy" (2003-2005), milles Jancis tegi kaks lõiku seitsmest ja mida presenteeriti David Snowmani varjunime all (teised autorid Pikkov ja Priit Tender). See võitis ka Areeni aastapreemia 2004.

14minutilist "Maratoni" (kõrval stseenid filmist) vaatan järgmisel päeval koos Kaspariga stuudios. Pärast küsin, millest Jancis ise filmi ajal mõtles.

"Mõtlesin, et kas on ikka arusaadav. Minu arust on."

Vaidlen natuke vastu. Jancis selgitab: "Minu meelest on see, kui film muutub iga vaatamisega paremaks, positiivsem variant, kui see, et ta muutub iga vaatamisega halvemaks."

"Maraton" kuulub kindlasti esimesse liiki - õigupoolest on see Eesti animafilmide puhul ju reegel. Aeglasema tempo võimalikkusest ei taha režissöör kuuldagi, niikuinii olevat film tulnud pikem, kui ta planeeris.

"Maratoni" võib nimetada põnevus- ja spordifilmi hübriidiks, kuigi tähtsad rollid on selles ka puhkpillikvartetil, rongil, naisskulptoril koos oma anorektikust mehega ja vaarikapunasel õhupallil, mis ongi autori sõnul peategelane. Lahtisi otsi on palju ja ainsaks hoomatavaks lõpplahenduseks on tiitrite rodu filmi lõpul.

Tegelased räägivad keeles, mis sarnaneb kõige enam itaalia keelega. Jancis on seda aga inglise sõnavara ja eesti hääldusega oluliselt "rikastanud". Näiteks sellised väljendid nagu "suspectore" ("kahtlusalused") ja "jumpare-inderhollare" ("aukuhüppamine"). Aga seda, et "evidenti" tähendabki itaalia keeles süütõendeid, ma vaatamise ajal isegi uskusin.

Jaan Ruus on nimetanud David Snowmani trio loomingut poegade mässuks isade vastu - isa rollis mõistagi Priit Pärn. Jancis arvab, et see vastasseis pole tema jaoks enam päevakorras: "Kui ma veel noorem olin, siis maadlesin nende probleemidega. Praegu tahan teha oma asju, mitte mõelda selle peale, kas ma olen Pärna koolkonnas või tahan talle hoopis vastu vaielda. Nooruses oli küll hirm, et meist kõigist saavad väiksed pärnad."

Ilma harjata punkar

Küsimuste peale, mis puudutavad tema vanust ja eraelu, saab Jancis üsna pahaseks. Küsin siis lemmikloomade kohta. Neid on õnneks palju: kärbsed ja tarakanid. Tarakanidest on ta isegi laulu kirjutanud.

Laua peal on kiirnuudlisupi pakid. Kas ta armastab neid?

Vastupidi, sellepärast seisavadki, et ei armasta.

Kogu jutuajamise aja sehkendab Jancis midagi paberile. See olevat harjumus. Kui jutt läbi saab, on ühel lehel imelik mees, käte järgi otsustades marionett. Teisel on vist mingid kastid ja sõna "punk".

NO Teatri koduleheküljel nimetatakse Jancist punkariks. Uurin, millest selline vastuolu sildi ja sisu vahel. Punkarid on ju üldiselt logelejad, Jancis pigem töönarkomaan - sama hea oleks nimetada Tarmo Kruusimägit ja Aivar Riisalut skinhead'ideks.

Jancis: "Mul pole midagi selle vastu, kui mind punkariks kutsutakse. Ilus sõna. Aga niisama hästi võib mind ka tohuvabohulaseks kutsuda. Või hevimeheks. Miks mitte? Mina ei oska ennast mingi kitsa ringkondlikku maitsega siduda."

Harja pole tal kunagi peas olnud.

Verest ja Pisaraist Kriminaalse Elevandini

Kaspari esimene bänd oli Tartu Kunstikoolis - Veri, Pisarad, Kättemaks ja Veri. Seda kooli Jancis ei lõpetanud, nagu ka mitte ühtegi teist, välja arvatud Turu oma. Kui paljude koolide lävepakke ta lõpetamiseni jõudmata kulutanud on, seda Jancis peast ei teagi. ("Välja visatud on mind nii mõnestki.")

Pika nimega bändis mängis Jancis põlvili klaverit. Mitte nalja pärast, vaid selgrootrauma tõttu, mis ei lubanud istuda. Ja kirjutas paar lugu ka. Seejärel Tallinnas tuli uus bänd Aime Sügis ja Lendavad Tropid, millest kujunes välja Operatsioon Õ. Selleks puhuks õppis mees ka omal käel kitarri mängima.

Kui Jancis Operatsioon Õ tegevuse juurde jõuab, kaob ta tusatuju sootuks ning jutt aina voolab. Eriti meenutades Maie Parrikut ja tema hitti "Viies ratas", mille sõnad ja viisi kirjutanud Parrik 1959. aastal. Jancis: "Ta on ehe naivist. Üürikese kuulsuse kadumisega pole tema jaoks midagi muutunud, ta kirjutab ikka oma laule edasi."

Parriku avastas Õ liige Batsill (Toomas Kaljumaa) oma sotsiaaltöö praktika raames Nõmme pensionäride koorist. Küsis Parriku käest: "Kas sa tead, mis bänd on Sex Pistols?" Parrik vastas: "Tean küll."

Siis küsis Batsill: "Meil on varsti loomaaias kontsert. Sa ei taha laulma tulla?"

Parrik muidugi tahtis.

Aga niipea kui bänd koos Maie Parrikuga menukaks sai, tundis Jancis, et on õige aeg jalga lasta.

Vennaskonna liikmena kirjutas Jancis paljud plaadi "Reis kuule" lood. Aga esimene tema lugu selles bändis oli hoopis "Depressiiv-maniakaalne psühhoos". Mängis ka kõvasti mandoliini, aga kahjuks pole neist seadetest säilinud ühtegi lindistust.

Järgmine ansambel - Kriminaalne Elevant - pandi kokku Ülo Pikkovi filmi "Ahvi aasta" heliriba tegemiseks. Nime kuulsid Jancis ja teised bändi liikmed esimest korda ETV "Hommikutelevisoonis", kuhu neid välja kutsuti - seoses filmi esilinastusega. Jancis: "Anu Välba küsis bändi nime ja meie trummar vastas: "Kriminaalne Elevant." Ta oli selle hommikul autos välja mõelnud."

Praeguse bändiga on Jancis väga rahul. Kriminaalne Elevant on kontsertbändina suhteliselt loid, küll on nad teinud palju filmide saatemuusikat ja kaks laserplaati. Ühe nimi on "Röövlirahnu Martin. Saundträkk". Lisaks nimetatud filmi muusikale leidub sellel ka teiste, sealhulgas animafilmide soundtrack'ide edasiarendusi - kuni Murnau "Nosferatuni".

Teine, "Kinotsirkus", koosneb peamiselt filmi-ideedel tehtud instrumentaalmuusikast.

Ei tunnista sihtgruppe

Lavastajast ema tõttu mäletab Kaspar end juba lapsena kui aktiivset teatrisõpra. Esimese lavakujunduse ja kostüümid tegigi ta ema lavastusele "Alice imedemaal" (Vanemuises). Siis naljakad trikikostüümid Ugala lavastusele "End-Sa-Pese".

VAT Teatri lavastusse "Pál-tänava poisid", mida on mängitud juba kolm aastat ja üle saja korra, kaasati Jancis koguni kolmel viisil.

"Lavastaja Aare Toikka helistas. Küsis, kas ma ei tahaks teha sellele lavakujundust. Siis - väike paus - muusikat? Siis - veel üks v&auml ;ike paus - näidelda? Alguses mõtlesin, et ta on hulluks läinud - mis näitleja nüüd mina olen."

Praegu on Jancis õnnelik, et kutse vastu võttis: "Väga meeldiv ja huvitav tegevus. Üks käib ujumas, teine tennist mängimas, aga mina käin "Palli mängimas". See on sportlik võimalus lavalaudadel testosterooni välja elada."

Seni on Jancis käed külge löönud vaid lastelavastustes. Ise ei leia ta selles midagi iseäralikku ega taha üldse mingit sihtgrupipõhist loomingut tunnistada: "Mul on tunne, et näiteks hea lasteraamat ei ole kirjutatud mitte lastele, vaid autori poolt iseendale. Ta on lihtsalt piisavalt lapsemeelne. Ei saa ometi poolt aju kinni panna, et teha midagi ainult lastele. Chaplin on ju nii laste kui vanainimeste lemmik."

Lapsena mängis Kaspar Helle Karise lastefilmis "Metsluiged" üht printsi üheteistkümnest: "Filmi tehti väga kaua, ligi kolm aastat. Kogu see aeg pidid kõigil printsidel juuksed pikad olema, mis tõi mulle lõppude lõpuks täid pähe. Muidu oli huvitav kogemus."

Professionaalne mängija

Lõpuks lähme õue pilti tegema. Kaspar küsib fotograafilt suitsu. Suitsetama hakkas ta alles päev tagasi - juba nimetatud force majeure'i mõjul - ega ole veel harjunud seda kraami poest ostma.

Uurin, kas ta - töökas inimene nagu ta on - vahelduseks maal põldu harida ei tahaks.

Jancis: "Kui siin linnas mingisugused jamad või kriisid on, siis mõtlen küll südametäiega, et läheks maale kitsi kasvatama. Aga tean, et ei mõtle seda tõsiselt. Tegelikult läheksin maale ainult logelema."

Kas ta vabal ja tööajal mingit vahet ka teeb? Multifilmid, bändid ja "Palli mängimine" tunduvad üsna kerglased ettevõtted.

Jancis: "Kui ma näiteks kellelegi ütlen, et "lähen tööle", siis käib küll endal kröks peast läbi - kas see on ikka päris töö? See on ju mängimine - aga professionaalne mängimine."

"Pane kirja, et ma olen multidiletant," lisab Jancis veel, kui fotograaf teda paremasse poosi seab. "Selle termini mõtles minu jaoks üks sõber välja."

Luban, et panen selle pealkirja.

Kolleegid Kaspar Jancisest 

ALLAN VAINOLA (muusik)

Kui teile astub vastu kuju, kellel on puna-valgetriibuline sall, bareti all hele sassis juuksepahmakas, jalas suured kingad ja kes vaatab erksa sõbraliku pilguga ringi, siis peaks see olema tõenäoliselt Kaspar Jancis. Aktiivne, positiivne ja eluterve superboheemlane - selline kunsti- või meelelahutusvaldkond, millega ta hakkama ei saaks, puudub. Minu lähemad "tööalased" kokkupuuted Kaspariga toimusid 90ndate lõpus, seoses muusika tegemise, esitamise ja salvestamisega. Kaspar valdas eri pille, nagu kitarr, bass, kõikvõimalikud bändžod, balalaikad, mandoliinid, klaver, süntesaator, lõõtsad jne.

Võite ette kujutada, kuidas see eri pillidel žongleerimine suhteliselt kindlates raamides rock-muusikale mõjus - hästi ja atraktiivselt. Kaspar kaasab muusikasse elutervet tsirkust. Tema lavaline sarm on kaasasündinud anne ja see ei jäta teda maha ka lavalt lahkudes. Loomingulisus jätkub eraelus ning näiteks korterit remontides hoogu sattununa võib ta ehitada kusagile mõne plaanivälise keerdtrepi või torni.

AARE TOIKKA (lavastaja)

Kasparit kohtasin, kui mälu ei peta, esimest korda aastate eest Vanalinna päevadel, kui tema ansambel Operatsioon Õ mängis kunagise 10 minuti kohviku ees. Lugu oli "Me oleme kärbsed". Seisatasin, üllatusin, tuju läks heaks ja mõtlesin vist midagi sinnakanti, et no on artist... Hiljem saime kokku hoopis Soomes, kui Kaspar õppis multifimi ja VAT Teater käis Turu Kunstiakadeemias esinemas. Kui mulle sai selgeks, et Molnári "Pál-tänava poisid" on võimalik ainult 4 inimesega lavale seada, siis mõtlesin kohe Kaspari kui neljanda näitleja peale. Hiljem kujunes muidugi nii, et ta tegi lavastusele ka lava- ja muusikalise kujunduse. Kaspar on ju multitalent, kes siis seda ei teaks. Kaspariga on lahe koos töötada, sest ta on positiivne, soe inimene ja võimekas näitleja (mis sest, et pole teatrikoolis käinud, aga Brechtki polnud).

Ta võib oma rahakotid ja sallid ja mütsid ja muud aksessuaarid uskumatutesse kohtadesse maha unustada, kuid ta on alati põhilisele keskendunud. Nii mulle tundub. Nüüd ta lavastab ja hoiame pöialt. Küllap Kaspar üllatab.

ÜLO PIKKOV (animafilmilavastaja)

Kaspar Jancis on tore ning vallatu noormees. Täpselt nagu tema filmid ja teatrietendused. Mul käib aegajalt igasugu tegelasi külas, aga ainus, kes minu vanaemale meelde on jäänud ja kelle järele ta ikka küsib, on Kaspar. Muidugi on ta ka ainus, kes eemaldab laelambilt kupli ja joob lambikupli seest teed. Kogu tema olekus on midagi aristokraatlikku - isegi kui ta on omaalgatuslikult korraldanud Nõmme pensionäride klubis käesurumisevõistluse ja seejärel kõigile kaotanud. Võibolla kõige paremini iseloomustab Kasparit meie tutvumine: olin aastaid tagasi minemas ühe seltskonnaga Saaremaale uut aastat vastu võtma, kui praami peal lähenes meile kahvatu ja kõhn noormees ning teatas, et on teel Riiast Tallinna, aga rahast jäi puudu ja siis ta otsustaski hoopis Muhumaale sõita. Kõhnal noormehel oli veel kaasas pioneeritrumm, suur täispuhutav krokodill Gena ja kolm liitrit marineeritud paradiisiõunu.

Nii ta seikleb: mitte otse, vaid ringiga. Eksides vahepeal filmistuudiosse ja teatrisse, spordisaali ja bändiproovi.