“Sõpru leiate jälle, armas Ahas,” trööstis direktor, pannes käe nukrutseja õlale. “Nende tegu oli veelgi tähtsam kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse.”

“Nii jah,” vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse… Täägiga…”

Need on viimased read kirjanik Albert Kivika romaanist “Nimed marmortahvlil”, 1936. aastal valminud eesti kirjanduse ühest tuntumast raamatust. Ja ehk parimast sõjateosest.


Raamat oma elust


Albert Kivikat on tema romaani põhjal peetud kroonupatriotismi esindajaks eesti kirjanduses. Tegelikult oli Kivika looming pigem sõjavastane kui patriootlik. Juba tema novellikogus “Punane ja valge” (1927) puudub heroiliste võitluste sõda. Kogumiku kõik novellid lõpevad surmaga, ent need surmad on mõttetud, nende läbi ei muutu midagi, ülekohus ja vägivald jäävad püsima. Ka “Nimed marmortahvlil” on palju mitmekihilisem, kuigi pealiskaudsel lugemisel võib see tõesti näida patriootliku ülistuslauluna Vabadussõjale.

“Nimed marmortahvlil” tugineb põhijoontes tegelikult asetleidnule, see on paljuski autobiograafiline teos. Kivika alter ego on peategelane Henn Ahas, kes samuti satub rindele koolipingist. Kivikas ise õppis Tartu kommertskoolis, kust ta novembris 1918 astus lööksalga liikmeks. Koolipoiste ülesandeks oli aidata linnas korda hoida ja sõjaväe varustusladusid valvata. Jõulude eel Kivikas haigestus. Tuli õhtul lööksalgast, kuid oli nii nõrk ja palavikus, et pidi käpukil trepist oma koju üles roomama. Paar päeva hiljem oli Kivikas juba Tartu jaamas, et punaste kätte langenud linnast lahkuda. Nagu Ahas, nii kohtas Kivikaski jaamas ühte eesti ohvitseri ja riigiametnikku, kellega koos mindi jala Viljandisse. Seal sai Kivikast Tartu vabatahtliku pataljoni sõjamees.

Romaani järgi otsustades polnud noortel poole valimine sugugi lihtne. Ahasele tundusid vastandlike poolte põhjendused omast kohast õigetena ja ta ei suutnud otsustada, kummal poolel on tema. Punaste kasuks kõnelesid tema päritolu vaesest perest, valgete kasuks aga mure Käsperi ja teiste õppursõduriks astunud klassikaaslaste saatuse pärast.

Ahasest saab lõpuks õppursõdur, kuid juba küsib ta endalt: võib- olla oleks ta pidanud minema ikkagi punastega, et võidelda kehvikute huvide eest, sest tal pole ju ei maju, maid ega vara, mida punaste eest kaitsta. Ent samas ta ei suudaks koos venelastega oma rahva vastu võidelda. Selgusele jõuab Ahas romaani kolmandas osas – tema võitleb vaba, iseseisva ja sotsiaalseltki õiglase ühiskonnakorraga Eesti vabariigi eest.

Kuna Kivikas tegi ise Vabadussõja läbi, puuduvad tema romaanis eluvõõrad vaprusstseenid, teos ei heroiseeri sõda. Nagu oma novellides, jääb Kivikas ka siin sõda eitavale positsioonile. Kivikas näitab koolipoiste moondumist sõjas, kuidas algul surmahirmu tundnud ja seetõttu sõda jälestanud noortes ärkab aegamööda tapakirg. Lõpuks ei põlata enam isegi vangide tapmist.

Romaanis on kirjeldatud Tartu vabatahtliku pataljoni lahinguteed kuu aja vältel, jaanuarist kuni veebruarini 1919. Sellesse aega jääb ka Valguta mõisa kaitsmine, kus pataljon avaldas viis tundi vaenlastele visa vastupanu. Ründajate hulgas oli ka kuulus 4. läti kommunistlik kütipolk.


Esimest korda keelatud


Sügisel 1938 sai Albert Kivikas Estonia teatri dramaturgiks ning talle tehti ettepank tuua lavale ka “Nimed marmortahvlil”. Romaani lavastas näitleja Ants Lauter ja see kanti esmakordselt ette vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1939.

Esietendus kujunes suursündmuseks. Enne algust mängis orkester hümni. Publik võttis etenduse vastu erakordse kaasaelamisega. “Kauakestvaid ovatsioone esines niihästi näidendi kestes kui lõpul, pärast eesriide langemist kutsuti näitlejad lavale seitse korda, autorile ja kaasdramatiseerijale anti rohkesti lilli. Kui publik hakkas saalist lahkuma, nähti mitmeid naisi toolidel paigal istuvat ja nutvat, nutjaid kogunes ka lava äärde,” kirjeldas toimunut Kivika biograaf Herbert Salu 1971. aastal.

“Nimed marmortahvlil” lavastus oli tõesti isamaalik pisaradraama. Nimelt erines näidendi viimane pilt romaanist – draama lõpeb peategelase Henn Ahase kangelassurmaga, romaani lõpul aga külastab sõjast naasnud Ahas oma klassiruumi, kus mitmed pingid on igavesti tühjaks jäänud.

Juba samal aastal valmis Kivikal mitmete samade tegelastega järgmine sõjadraama, “Landesvääri veri”, mille lavaletoomine kevadel 1940 aga lõppes suure skandaaliga. 10. aprillil toimuma pidanud esietendus keelati peaminister Kaarel Eenpalu poolt ära. Avalikkusele teatati, et esietendus jäi ära “tehnilistel põhjustel”. Ärajäämise tegeliku põhjuse võtab kokku Salu: “Vahepeal olid sõjasündmused Euroopas jõudnud nii kaugele, et riigivalitsus kartis võimsa Saksamaa pahandamist. Piletid olid müüdud, aga päev enne etendust tuli Eenpalu keeld; etendust ei antud, piletid maksti publikule tagasi.”

Näidend poleks tõepoolest olnud sakslastele mokkamööda. See kujutas saksastunud opmani poja Georg Adalbert Kuszicku vaevalist tagasipöördumist oma rahva, eestlaste juurde. Draama lõpeb Georg Adalberti kangelassurmaga Landeswehri sõjas eestlaste poolel võitluses sakslaste vastu. “See on draama “üksmeelse rahvusluse” vajadusest,” kirjeldas oma teost Kivikas ise.


Rootsi maapakku

Ootamatuna võib näida see, et saksavastase näidendi kirjutanud Kivikast sai Saksa okupatsiooni ajal üleriikliku ajalehe Eesti Sõna peatoimetaja. Oli siis Kivikas “parteitu fašist”, nagu nõukogude kirjandustegelane Endel Sõgel teda ajalehe Kodumaa veergudel nimetas?

Tegelikult läks Kivikas sakslastega peagi tülli ning 1943. aastal tagandati ta peatoimetaja kohalt. Üheks põhjuseks oli see, et Kivikas kirjutas toimetuse liikmetele ja kaastöölistele välja komandeerimistunnistusi, mida oli vaja liikumisloa saamiseks. Sealhulgas ka Kaberneeme randa, kustkaudu üle mere lahkuti. See viis kirjaniku ülekuulamisele Saksa julgeolekupolitseisse, mis õnneks ei lõppenud arreteerimisega.

Aprillis 1944 lahkus Kivikas koos perega Eestist Soome, kus üks Helsingis elav hea sõber hankis neile korteri. Sama aasta sügisel jõudsid Kivikad Rootsi – pagulastena ja kaks kätt taskus.

“Me tulime Rootsi tühjade kätega. Saime Rootsi riigilt elamise sisseseadmiseks tooli iga pereliikme kohta, laua ja kummuti. Seda kutsuti kuninga laenuks ning igale eestlasele sai auküsimuseks see võimalikult kiiresti tagasi maksta,” meenutab kirjaniku poeg, Tartu ülikooli külalisprofessor Tõive Kivikas.

Mingit head tööd pere elatamiseks leida polnud võimalik. Nii pidi kirjanik algul töötama tee-ehitusel, turbarabas, metsatöödel ja puuvillavabrikus ning tema abikaasa Anna koristajana. Alles hiljem sai Kivikas Lundis koha arhiivi.

Muserdavam kui rahapuudus oli suhtumine. “Meid peeti Rootsis natsideks, ka koolis kuulsime seda,” räägib Tõive. Tema sõnul oli isa nördinud ka sellest, et Lääs lasi ennast venelastest petta. “Isa ütles veel seda, et rootslane ei tee vahet rahul ja vabadusel.”

Elu Rootsis võttis Kivikas kui ajutist olukorda. “Isa oli kindel, et Nõukogude Liit kukub kokku. Mäletan, algul olid meil kohvrid pakitud. Uskusime, et saame juba poole aasta pärast, kui sõda lõpeb, koju tagasi,” meenutab Tõive.

Paraku läks kõik teisiti, Rootsi tuli jääda kuni surmani 19. mail 1978. Kivikas ilmselt ei suutnudki uue eluga lõplikult ära harjuda. Liiga palju oli selles talle vastumeelset, liiga palju erinesid siinsed väärtushinnangud tema omadest. Ta elas üha rohkem oma mõtetes, mille väljundiks sai kirjutamine.

“Isa oli kaunis vaikne inimene, mitte eriti jutukas. Ta oli oma mõtetes, kõndis ringi ja rääkis endamisi,” jutustab Tõive. Oma raamatutest Kivikas ei rääkinud, vähemasti lastele mitte. Poja sõnul kirjutas isa metsatöödel olles õhtuti, siis kui lapsed olid magama läinud.


“Nimed marmortahvlil” jätkub STRONG>

Rootsis kirjutas Kivikas oma romaanile “Nimed marmortahvlil” kolm järge, mis aga ei küüni sarja esikraamatu tasemeni. Neis osades on liialt kuiva kroonikalikkust ja sündmustiku venitamist, mille varju jäävad inimestevahelised suhted.
“Nimed marmortahvlil” 1948 ilmunud teine osa kulgeb sõjaaegses Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima. Lahinguid ja sõda otse ei kujutata, need jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu, langenute riitadena ülikooli anatoomikumis ja matusekellade helinas. Ahas nagu Kivikaski astub ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning algab tema kirjanduslik tegevus. Ahase vaateväljas tegutsevas kirjanike rühmituses pole raske ära tunda Siurut. Romaani teine köide ongi peamiselt 1919. aasta kultuuri- ja poliitikaelu kroonika.
Kolmanda köite (1951) sündmused toimuvad samuti Tartus, jaanuarist detsembrini 1920. Peatähelepanu on sõjajärgsel poliitilisel ja kultuurielul. Kivikas kujutab Tartu vabastamise esimese aastapäeva pidustusi, valimisvõitlust, tolleaegseid poliitikuid ja kirjanikke. Pikemalt kajastatakse muutusi üliõpilaselus – Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmete ja vanema generatsiooni konflikti, mille tulemusel tekkis ka üliõpilasselts Veljesto. Muuseas, Kivikas ise oli Veljesto üks asutajaid.
1954. aastal valmis Kivikal romaanisarja viimane, neljas osa. Noore vabariigi kultuurielu käsitlus jõuab siin kahekümnendate aastate keskele. Lõpevad Ahase ideelised otsingud, tema rahvuslike vaadete kindlus avaneb eriti kommunistide kohtuprotsessil, millest Ahas võtab osa tunnistajana.
Kuigi “Nimed marmortahvlil” pole tasemelt ühtlane romaanisari, on see siiski Eesti Vabariigi ühe ajajärgu võitlust välisvaenlasega, sisevastuolusid ja omamaise intelligentsi kujunemist kompaktselt hõlmav teos.

Kodumaal vihatud mees

“Kelle jaoks on siis kirjutatud Kivika viimane romaan? Sellest võivad rahuldust tunda vaid Oskar Angelus ja Ain Mere ning Saksa julgeolekupolitsei agent V-mann 717,” kirjutas Endel Sõgel ajalehes Kodumaa 1963–64 ilmunud avalikes kirjades Albert Kivikale.
Kirjanik ise jälgis rünnakuid hoolega, kuid ei võtnud neid liiga tõsiselt. “Kõige enam rääkis isa Endel Sõglast, kes mustas teda ajalehtedes. Ta lohutas ennast sellega, et mida rohkem rünnatakse, seda parem. See näitab, et raamat oli korralik,” meenutab poeg Tõive.
Romaan “Nimed marmortahvlil” sai aga just keelatuse tõttu Eestis lausa legendaarseks. Seda loeti salaja suure huviga, mis mõnelegi lõppes Siberisse sõiduga.
Keelatud oli “Nimed marmortahvlil” pärast sõda ka Soomes.
Lisaks “Nimed marmortahvlil” järgedele kirjutas Kivikas Rootsis veel poeemi “See on see maa”, novelle ning romaani “Kodukäija” (1963), mis pälvis Sõgla “sooja” vastuvõtu. Viimases kirjutab Kivikas kibestunult, kuidas tema kodus Tallinnas Vaarika tänaval elab “kui täitmatu käopoeg võõras pesas” punakirjanik Villem Narusk. Romaanis kirjutatu vastab tõele. 1944. aastal asus majja elama Moskvast naasnud kirjanik Mart Raud. 1956. aastal ostis ta riigilt enne Kivikale kuulunud majaosa ära. Uutele elanikele sai isegi endise omaniku mööbel.
Pärast Eesti iseseisvumist hakkas kirjaniku poeg Tõive oma lapsepõlvekodu tagasi taotlema. Ebameeldiva üllatusena selgus, et maja tagasi saada pole võimalik. Mart Raud osutus seaduse silmis nimelt heauskseks omanikuks, kuna ta oli maja riigi käest ostnud. Raua tütre Anu Rauaga Kivikas kokkuleppele ei jõudnud.
1997. aasta sügise hakul aga sai Kivikas juhuslikult teada, et tema isakodu on müüki pandud. “Tegin advokaadi vahendusel
740 000 krooni suuruse pakkumise, millega Anu Raud nõustus,” ütleb Tõive.
Isamaa iseseisvuse eest võidelnud ja selle võitluse suurepärasesse sõjaraamatusse jäädvustanud Albert Kivikas sai elu jooksul palju kannatada, saatuse irooniana veel ka pärast surma sellesama isamaa käe läbi. Ehk hüvitab tunnustus valmiva filmi “Nimed marmortahvlil” näol tehtud ülekohtu.