Megadeth “Endgame”
Dave. Chris. Chris. Dave. Chris. Dave. Chris.
Plaadi
esimene lugu, instrumentaalne “Dialectic Chaos” kestab napilt kaks
ja pool minutit, kuid nagu ma plaadi vahelehelt siia kirja panin,
jõuavad Dave Mustaine ja Chris Broderick selle aja jooksul kokku hakkama
saada seitsme kitarrisoologa just sellises järjekorras. Plaadi vahel on
kirjas ka laulude tekstid, aga see on antud juhul suhteliselt ebaoluline.
Megadethi uus album on lihtsalt üks kirkalt kitarristlik
kahevõitlus, puhas transs-sport.
See spordivõrdlus
peab üleüldisemaltki paika. Sportlased tegelevad sellega, et
treeningute abiga ületada oma keha – vähendada selle kalduvust
nõrkusele ja väsimusele. Ning Megadeth teeb tegelikult täpselt
sedasama. Iga uus soolo joonistab nende muusikast läbi justkui terasest
veresooned ning metalliseerib ühe laulu teise järel ebaloomulikku
pingesse – olgu näiteks sirgjoonelise löögiga singel
“Head Crusher” või, vastupidi, monumentaalse eepilise
konstruktsiooniga nimilaul.
Mille nimel kogu see lihasuretamine? Ma
ei tea. Dave Mustaine ja ülejäänud Megadeth kindlasti usuvad, et
maailm on fucked up ja apokalüpsis lähedal ja et selleks peab
ennastsalgavalt valmis olema. Neil võib õigus olla. Kuid
tegelikult mingit põhjust polegi – sellise metallmuusika graatsia
tahab lihtsalt olla ebaloomulik, tehislik ja majesteetlikult surnud. Nii ei
mõjutagi “Endgame” oma musklipingutustega kuidagi teie
emotsioone, kuid leiab üles adrenaliini ja siis vajutab aiva pedaali ...
Dave, Chris, jälle Dave... 8