Megamaailma maastikud ja välgud

Andres Toltsi "'Näitus"' Tallinna Kunstihoones (kuraator Harry Liivrand). Avatud 25. oktoobrini.

1.

Ma olen alati vaadanud Andres Toltsi maalidele ilmuvaid pisikesi, tavaliselt postkaardi proportsioonis maastikupilte.

Neis on midagi õrna, abitut ja naivistlikku, nad esitlevad maastikku kui märki. Need suveniirlikud maastikuvaated paiknevad alati Toltsi enda maastikus, maailmas, mis on suurem kui elu ise, maailmas, mis püüab jõuda suuremate üldistuste või väärtusteni. Kunstniku peas toimuv kasutab reaalsust kui ehitusmaterjali selle megamaastiku ehitamiseks. Tagajärjeks on hiidsüsteemid, millesse praktiliselt kõik selle näituse tööd, olgu nad kui tahes erinevad, ära mahuvad. Isegi noorpõlvetööd, mis sest, et otsivad ja mitte veel päris väljakujunenud käekirjaga.

2.
Selles hiigelmaastikus kehtivad paar vastandlikku reeglit. Ühelt poolt tung korrapära ja sümmeetria järele, teiselt poolt plahvatuslik vabavormilisus, mis ilmneb tihti ka muidu sümmeetrilisse tausta lõikuvates elementides, asjades, mis on tihti nagu mõne tundmatu vohava eluvormi esindajad. Eriti keskenduvad sellele maailmale Toltsi graafilised lehed. Joonistajana on kunstnik ilmselge automatismi esindaja, üldisele stabiilsusele vastandub miski, mis tuleb otse alateadvusest.

3.
Tolts on kahtlemata äärmuslik esteet. Mitte miski selles maailmas ei ole juhuslik, nende keskkondade konstrueerimisel on oma roll klassikalistel kompositsioonireeglitel. Samas on selge, et traditsioonilisest iluettekujutusest tähtsam on kunstniku jaoks kontseptuaalne lähenemine. Tüüpiline Toltsi maal on mõistatuslik ja mõjub samas autoriteetselt. Nende töödega ei tahaks vaielda, neis on mingi saladus, mida oleks parem mitte teada, tundub mulle vahel.

4. 
Tolts loob suuri struktuure, samas kasutades juba olemasolevaid formaate, nagu tabelid, kaardid, blanketid. Ka vana papkakaas võib olla universaalne ehitusklots. Korrastatuse tõttu võib tema maailma vajadusel ka bürokraatlikuna vaadata. Või on see idealism, mis usub süsteemidele alluva ja ettenägematuste eest kaitstud keskkonna headusesse? 

Samas on selles pidulikus tervikus ka oma väike dissidentlik ala, mõtlen ikka neid lõpmatult mässavaid vabakäelisi "eluvorme". Tõeline tasakaal ei tähenda mitte muutumatut vaikelu, vaid liikuva ja liikumatu vahelist stabiilset suhet.

5.
Jälgides Toltsi loomingu muutumist läbi aastakümnete, on tunda reaalsuse vaikset asendumist konstrueeritud keskkondadega. Algul on abstraktsed kujundid realistlikest motiividest eraldi, just nagu mingil teisel tasapinnal, hiljem hakkab kõik põimuma üha enam. Stiliseeritud välk ilmub realistlikuvõitu taevasse, vakstu on midagi enamat kui vakstu, must ruut elab oma ülejäänud elu KGB blanketil.

Andres Toltsi tööd moodustavad kokku mingi lõputu hulga osadega suurvormi, kus iga element esindab iseennast, aga ka kogu seda kompleksi, mida ma nimetan kunstniku personaalseks, üldistavaks megamaailmaks.