„Üürida ruum naisele. Läbikäi­dav, viie uksega, 25,5 m² Rotermanni kvartalis.“ Sellise tekstiga kuulutus on viimastel nädalatel ilmunud nii ajalehtedes kui kinnisvaraportaalides. Möödunud nädalal saatis üks tähelepanelik lehelugeja selle kuulutuse pildi ka Eesti Ekspressi toimetusse.

See ruum, kunstnik Flo ­Kasearu kohaspetsiifiline teos, asub tõepoolest Rotermanni kvartalis, arhitektuuriuurija Ingrid Ruudi kureeritud näitusel „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“. Ja üürida on seda ka tegelikult võimalik. Iseasi, kas keegi selles toas, mis on kommentaar „arhetüüpsele olukorrale, kus naisel puudub õigus ja võimalus jagamatule omaruumile“, tõesti pikemalt viibida soovib. Mina küll ei soovinud.

Ruudi esitab oma näitusega hulga olulisi küsimusi – kes kuulub Eesti arhitektuurikaanonisse, milline oleks võrdõiguslik ruum, kas linnaplaneerimine on maskuliinne, jne. Näitus paneb vaataja mõtlema sellele, kes kujundab selle keskkonna, kus me viibime; keskkonna, kus elavad nii mehed kui naised, nii lapsed kui vanurid, ja mõistagi need hapras olukorras inimesed, kelle jaoks kõrged äärekivid Tallinna hooldamata tänavatel või halvasti planeeritud sissepääsud avalikesse hoonetesse võivad osutuda ületamatuks raskuseks.

Möödunud aastal jõudis #MeToo ka arhitektuuri valdkonda, ­online’is avaldati naiskolleege ahistavate meesarhitektide nimekiri (Shitty Architecture Men), naisarhitektid protestisid Veneetsia arhitektuuri­biennaalil jne. Nii et tabad oma näitusega hästi Zeitgeist’i.

Mul on sellise näituse mõte olnud kauem hinge peal, aga ma ei teadnud, kuidas seda vormistada. Teadsin, et ma kindlasti ei taha teha korralikku ülevaatenäitust, kus on reas 50 tublit naist oma ilusate majadega.

Naisarhitektidega rääkides tundus, et näitust on väga keeruline teha nii, et ta ei oleks taas marginaliseeriv. Nagu arhitekt Siiri ­Vallner mulle ütles, on tema käinud paljudel sellistel konverentsidel, naisarhitektide üritustel, millest talle kipub paratamatult jääma tunne, et naiste looming on ikkagi kuidagi kehvem kui meeste oma, et nii nunnu, ise on naised ja teevad veel maju ka!

Ühelt poolt tahaks näidata, et need naiste tehtud majad on tõesti väga head. Ja see on tõsi. Aga teiselt poolt feministlik lähenemine väärtustab ka argisemat arhitektuuri, lihtsamaid ja mitte nii edevaid, nii tohutult laetud objekte, sellist tavalisemat kraami. Ja kui teed näituse, et väärtustada argisemat keskkonda, siis inimene, kes seda taotlust ei teadvusta, vaatab, et ah, naised tegidki mingisuguseid igavaid putkasid.

« Avalehele 4 Kommentaari