Mehis Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Mehis Heinsaare debüütluulekogu ei saa lihtsalt võtta ja läbi lugeda. Selleks asuvad need luuletused liiga sügaval elu hämaras. Luuletaja istub nagu kalamees igaviku kaldal ja püüab tundeid hetkedesse. Üksildus, hirm, armastus, igatsus, valu ja kurbus paitavad lugejat oma külmade (või liiga kuumade) käppadega. Heinsaare kujundid hingeseisundite kohta on erakordselt väljendusrikkad, valusalt füüsilised.
Peale tunde- ja hingeseisundite on Heinsaare jaoks oluline aeg: igavikust väljapigistatud hetked sünnivad täidlaste kujunditena kõhuskraapivateks värssideks. Näiteks luuletuses “OLEVIK on midagi muud”: Ta on tuhandete räimede raplemine / kaluripaadis / ja hambaarsti puur / õigeusu preestri valutavas hambas. / Ta on kirja kirjutav naine / läbi musträsta silmade [–] Ta on vana klouni podagravalus jalg / ja händkaku küünised / hetk enne põldhiire kehasse tungimist. / Ta meenutab midagi / mis pole veel alanud” (lk 103).
Nii meenutab ka Heinsaare luule midagi, mis pole veel alanud, aga mis on kogu aeg olemas. Tundlikkus ja lüürilisus segunenud õõva ning nimetu ärevusega, sest ...igal hommikul ärkan / kesk ääretut ärevust – / ei ühtegi lainet, ei tuult. [–] Kogu päev kulub / sõudmiseks, sõudmiseks / tagasi koju (“Öös mööduja käsi”, lk. 102) Niimoodi sõudes, Heinsaare kujundid meeles mõlkumas ja hinges kõlkumas, läheb maailm meelest ära küll. Tunne ütleb, et siis on hea. Ja vähemalt seda raamatut lugedes pole muud usaldada kui tundeid. Kui hakkaks neid luuletusi liiga palju mõtlema, libiseksid nad lihtsalt käest, tagasi igaviku hämaratesse koridoridesse.