12.04.2007, 00:00
Meie (aja) kangelane
Ma õppisin 2006. aastal pool aastat Venemaal Voroneži
linnas ülikooli stipendiumiga vene keelt ja kultuuri. See oli
meeldejääv aeg. Ma nautisin seda, kuidas keeleoskuse paranedes sain
ma lähemale kui eales varem selle suure südamega rahva
sümpaatsetele ja soojadele inimestele. Mitmete sealsete sõpradega
seob mind kirjavahetus tänaseni, nad on igal ajal mu Saaremaa koju
oodatud.
Ma hakkasin nägema, mismoodi näevad venelased mõningaid ajaloolisi asjaolusid, ning ma tajusin, et eestlaste ja venelaste vahelised probleemid tulenevad sellest, et ei üritatagi teineteist mõista. Eestisse naastes kogesin korduvalt, kuidas mõista üritamine loob teise õhkkonna. Poes, kus müüja oli ilmselgelt venelanna, alustasin ma juttu vene keeles. Suure rõõmuga, et üks noor eestlane temaga vene keeles räägib, üritas ta ise purssida oma vaevalist eesti keelt vastu. Tartus ühikatuba otsides palusin ma administraatorineiu üllatuseks eelistada venelasest toanaabrit. See ei olnud viga – saan nii Vadimi kui tema Kohtla-Järve sõpradega hästi läbi.
Mulle tundub, et eestlased jätavad selle üritamise-osa olulisuse sageli märkamata ja venelaste-poolse heatahtlikkuse tunnustamata. Nüüd aga on suhted läinud märksa keerulisemaks.
Hiljuti, pärast Eesti-Vene jalgpallimatši, vestlesime kahe teismelise vene tüdrukuga. Nad küsisid taksonumbreid, meie andsime. Siis viis üks tüdrukutest jutu pronksmehele. Diplomaatilisusest ei piisanud – varsti olid mõlemad pooled ärritatud. Ma poleks tahtnud sellest vestlusest üldse osa võtta, ma poleks tahtnud öelda neid asju, mis ma ütlesin. Me lahkusime, sest need tüdrukud ei soovinud meie argumente kuulata ja, mis seal salata, meie ei soovinud nende omasid samuti. Midagi ei olnud rääkida, dialoogipositsioonid olid juba ette surnud.
Kuidas ja miks need surnud vestlused tekivad? Mind paneb tõsiselt imestama eesti poliitikute käitumine. Ütleme otse – populaarne peaminister on käitunud antud olukorras saamatult, sama kitsarinnaliselt nagu rahvustülide madalalaubalised provokaatorid. Poliitika on kunst ja eesti poliitikutel on portselanimaalimiseks seasõrad. Tekkinud olukorras oleks pidanud käituma palju peenetundelisemalt, kui käesoleval juhul tehti. “Võitja võidab lahingu ja läheb alles siis sõjaväljale; kaotaja läheb sõjaväljale ja üritab siis võita,” on öelnud hiina sõjandusklassik Sun Tzu. Eesti poliitikud aga ei pannudki vist tähele, et ollakse lahingus – nii et mis taktikatest võime siin rääkida. Nüüd oleme süüdi meie kõik. Ja mina pidin vastutama nende tüdrukute ees. Lihtsalt sellepärast, et olen eestlane.
Toompea ei kuula. Ja kodanikule jääbki vaid võimalus tagantjärele tark olla – tema eest on keegi otsustanud või otsustamata jätnud. 1990ndate keskel korraldas Tallinna linnavalitsus konkursi nüüdisaegse “II maailmasõjas langenud sõdurite mälestusmärgi” rajamiseks Tõnismäele. See teostamata idee oleks tulnud pärast esimesi kokkupõrkeid tuua meie jõukasse aega. Raha mitte lugedes korraldada uus suurejooneline arhitektuurikonkurss, mille preemiad meelitaksid maailma tipparhitekte, ja püstitada tänapäevane, põhjamaiselt maitsekas ja suurejooneline II maailmasõja memoriaal kõigile langenutele ja kannatanutele. Selline, mis oleks ka igale turistile kohustuslik arhitektuurimonument. Bronzeman võiks jääda sellisena, nagu ta on, sinna sisse, üheks mitmetest eri mälestusmärkidest. Se al saaksime tutvustada Eesti tragöödiat kahe tule vahel – mitte ühe poolt või vastu. Me saaksime osutada, et n-ö Aljoša on tegelikult meie kangelane – et seda mundrit kandis kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu siis, kui ta üritas sundmobiliseerituna punaarmeest ja NSVList Soome pageda.
Mis on siinjuures oluline: pronksmees esindab sovetiaega ja ka tema iluideaale. Kui tema ümber oleks tänapäevane ja arhitektuurselt tipptasemel memoriaalihoone, muutuks ka kõnealuse skulptuuri tähendus. Me integreeriks ta oma ajalukku (sest ta on meie ajalugu), meie praegusesse Eesti Vabariiki, mitte ei üritaks teda üle terve maailma koledat kolinat tehes kuskile n-ö neutraalsemale pinnale viia. Kas sõjaväekalmistu on siis parem koht, kus punalippe lehvitada ja kus mõnel väga konkreetsel ajal sini-must-valge on vexillum non gratum? Memoriaal oleks seda enam tähenduslik, et üle Kaarli kiriku asub lähimineviku okupatsioonide muuseum.
Kui me oleksime õigel ajal õige otsuse teinud ja selle peale ka 15 miljonit eurot kulutanud, hoiaksime praegusega võrreldes kokku. Vene riigiaparaadi demagoogia-hammas ei hakkaks meile peale: millest te räägite, meie ju hoopis investeerime ajaloo mäletamisse?!
Kui me pronksmehe ära kolistame ja memoriaali ei ehita, on Tallinn ainuke II maailmasõjas kannatanud pealinn, kus see puudub.
Inimesed on üles ärritatud. Palju aastaid integratsioonipoliitikat – aga mis palju olulisem, mõlemapoolset head tahet – palun väga, kõik veega alla! Dialoogi pidada on raske, ta kisub sedamoodi kiiva, nagu kumbki pool ei tahaks (ma ei räägi siin putinlastest, vaid tavalistest venelastest). Mind huvitab, kas see väike Maksim Loksalt, kelle mu tädi kunagi suveks oma perre võttis, et ta eesti keelt õpiks ja eestlastega suhtleks, arvab samuti, et eestlased on külmad ja hoolimatud fašistid? Kas tema usub rohkem Putini demagoogiat – milleks il presidente’l on täielik õigus, kondi andsid talle hambusse meil valimised võitnud välispoliitilised esmakursuslased – või jääb talle soe mälestus sellest, kuidas üks rõõmsameelne pere võttis ta omaks ja tõestas, et eestlased on kõike muud kui natsid?
Igapäevas on isiklikud kontaktid olulisemad meediakärast, kuid viimase aastaga oleme end (ja oma võimalikud isiklikud suhted) andnud aina rohkem meedia ja riikliku propaganda meelevalda ning kaotanud nii tükikese oma isiklikust suveräänsusest.
Ma hakkasin nägema, mismoodi näevad venelased mõningaid ajaloolisi asjaolusid, ning ma tajusin, et eestlaste ja venelaste vahelised probleemid tulenevad sellest, et ei üritatagi teineteist mõista. Eestisse naastes kogesin korduvalt, kuidas mõista üritamine loob teise õhkkonna. Poes, kus müüja oli ilmselgelt venelanna, alustasin ma juttu vene keeles. Suure rõõmuga, et üks noor eestlane temaga vene keeles räägib, üritas ta ise purssida oma vaevalist eesti keelt vastu. Tartus ühikatuba otsides palusin ma administraatorineiu üllatuseks eelistada venelasest toanaabrit. See ei olnud viga – saan nii Vadimi kui tema Kohtla-Järve sõpradega hästi läbi.
Mulle tundub, et eestlased jätavad selle üritamise-osa olulisuse sageli märkamata ja venelaste-poolse heatahtlikkuse tunnustamata. Nüüd aga on suhted läinud märksa keerulisemaks.
Hiljuti, pärast Eesti-Vene jalgpallimatši, vestlesime kahe teismelise vene tüdrukuga. Nad küsisid taksonumbreid, meie andsime. Siis viis üks tüdrukutest jutu pronksmehele. Diplomaatilisusest ei piisanud – varsti olid mõlemad pooled ärritatud. Ma poleks tahtnud sellest vestlusest üldse osa võtta, ma poleks tahtnud öelda neid asju, mis ma ütlesin. Me lahkusime, sest need tüdrukud ei soovinud meie argumente kuulata ja, mis seal salata, meie ei soovinud nende omasid samuti. Midagi ei olnud rääkida, dialoogipositsioonid olid juba ette surnud.
Kuidas ja miks need surnud vestlused tekivad? Mind paneb tõsiselt imestama eesti poliitikute käitumine. Ütleme otse – populaarne peaminister on käitunud antud olukorras saamatult, sama kitsarinnaliselt nagu rahvustülide madalalaubalised provokaatorid. Poliitika on kunst ja eesti poliitikutel on portselanimaalimiseks seasõrad. Tekkinud olukorras oleks pidanud käituma palju peenetundelisemalt, kui käesoleval juhul tehti. “Võitja võidab lahingu ja läheb alles siis sõjaväljale; kaotaja läheb sõjaväljale ja üritab siis võita,” on öelnud hiina sõjandusklassik Sun Tzu. Eesti poliitikud aga ei pannudki vist tähele, et ollakse lahingus – nii et mis taktikatest võime siin rääkida. Nüüd oleme süüdi meie kõik. Ja mina pidin vastutama nende tüdrukute ees. Lihtsalt sellepärast, et olen eestlane.
Toompea ei kuula. Ja kodanikule jääbki vaid võimalus tagantjärele tark olla – tema eest on keegi otsustanud või otsustamata jätnud. 1990ndate keskel korraldas Tallinna linnavalitsus konkursi nüüdisaegse “II maailmasõjas langenud sõdurite mälestusmärgi” rajamiseks Tõnismäele. See teostamata idee oleks tulnud pärast esimesi kokkupõrkeid tuua meie jõukasse aega. Raha mitte lugedes korraldada uus suurejooneline arhitektuurikonkurss, mille preemiad meelitaksid maailma tipparhitekte, ja püstitada tänapäevane, põhjamaiselt maitsekas ja suurejooneline II maailmasõja memoriaal kõigile langenutele ja kannatanutele. Selline, mis oleks ka igale turistile kohustuslik arhitektuurimonument. Bronzeman võiks jääda sellisena, nagu ta on, sinna sisse, üheks mitmetest eri mälestusmärkidest. Se al saaksime tutvustada Eesti tragöödiat kahe tule vahel – mitte ühe poolt või vastu. Me saaksime osutada, et n-ö Aljoša on tegelikult meie kangelane – et seda mundrit kandis kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu siis, kui ta üritas sundmobiliseerituna punaarmeest ja NSVList Soome pageda.
Mis on siinjuures oluline: pronksmees esindab sovetiaega ja ka tema iluideaale. Kui tema ümber oleks tänapäevane ja arhitektuurselt tipptasemel memoriaalihoone, muutuks ka kõnealuse skulptuuri tähendus. Me integreeriks ta oma ajalukku (sest ta on meie ajalugu), meie praegusesse Eesti Vabariiki, mitte ei üritaks teda üle terve maailma koledat kolinat tehes kuskile n-ö neutraalsemale pinnale viia. Kas sõjaväekalmistu on siis parem koht, kus punalippe lehvitada ja kus mõnel väga konkreetsel ajal sini-must-valge on vexillum non gratum? Memoriaal oleks seda enam tähenduslik, et üle Kaarli kiriku asub lähimineviku okupatsioonide muuseum.
Kui me oleksime õigel ajal õige otsuse teinud ja selle peale ka 15 miljonit eurot kulutanud, hoiaksime praegusega võrreldes kokku. Vene riigiaparaadi demagoogia-hammas ei hakkaks meile peale: millest te räägite, meie ju hoopis investeerime ajaloo mäletamisse?!
Kui me pronksmehe ära kolistame ja memoriaali ei ehita, on Tallinn ainuke II maailmasõjas kannatanud pealinn, kus see puudub.
Inimesed on üles ärritatud. Palju aastaid integratsioonipoliitikat – aga mis palju olulisem, mõlemapoolset head tahet – palun väga, kõik veega alla! Dialoogi pidada on raske, ta kisub sedamoodi kiiva, nagu kumbki pool ei tahaks (ma ei räägi siin putinlastest, vaid tavalistest venelastest). Mind huvitab, kas see väike Maksim Loksalt, kelle mu tädi kunagi suveks oma perre võttis, et ta eesti keelt õpiks ja eestlastega suhtleks, arvab samuti, et eestlased on külmad ja hoolimatud fašistid? Kas tema usub rohkem Putini demagoogiat – milleks il presidente’l on täielik õigus, kondi andsid talle hambusse meil valimised võitnud välispoliitilised esmakursuslased – või jääb talle soe mälestus sellest, kuidas üks rõõmsameelne pere võttis ta omaks ja tõestas, et eestlased on kõike muud kui natsid?
Igapäevas on isiklikud kontaktid olulisemad meediakärast, kuid viimase aastaga oleme end (ja oma võimalikud isiklikud suhted) andnud aina rohkem meedia ja riikliku propaganda meelevalda ning kaotanud nii tükikese oma isiklikust suveräänsusest.