Paar nädalat tagasi kargas Postimehest silma lause "Abilinnapea Tsahkna väitis AIDSi Ennetuskeskuse andmeile tuginedes, et Tallinnas on ligi tuhat HIV-positiivset prostituuti". Ei taha kuidagi meelest ära minna. Otseselt ei peaks nagu kuidagi puudutama, aga hirmutab ikka. 1000 prostituuti, no olgu. Aga 1000 HIV-positiivset? Väga karm. Väike jommispäine käiguke sõpradega lõbumajja vanapoiste õhtu või muu olulise sündmuse puhul ja ongi juures paar peret , kus ema-isa päevade viisi pille neelavad ja surma ootavad.

Eestis on AIDSi epideemia, viiruse kandjaid on üle 2500, st et iga viiesajas meist on haige! Suhtarv tervete ja haigete kodanike vahel olla juba ammu Venemaa vastavad näitajad ületanud - ometi ei jõua see teadmine kuidagi massidesse.

Merle Karusoo lavastatud "HIV" Eesti Draamateatris aitab ehk jama ulatuse mõistmisele veidi kaasa. Viis äsja lavaka lõptanud noort mängivad päris usutavalt 13-aastaseid, kes AIDSiga kokku puutuvad. Süžee käigus siiski "head võidavad", st  positiivse testi sai ainult venelannast tänavalaps, kes Rootsi kasupere hoolde kosuma saadeti.

Kaunitar Karin Lätsim suutis üllatavalt meisterlikult kehastuda vene aktsendiga kavalaks torssis lastekoduplika Veeraks. Ott Aardam säras muheda saare aktsendiga katolikuusku maapoisina. Karol Kuntsel laskus minu arvates oma cooli paha poisi kujus aeg-ajalt "Burattino" puudlirolli stampidesse, aga jäi ometi osalistest kõige enam meelde. Alo Kõrve ja Anti Reinthal mängisid ka oma kujud korralikult välja, kuigi eri teismelisetüübid olid ehk liigagi tugevalt välja joonistatud.

Lavastaja oli talle omaselt ühte lavastusse kuhjanud terve galerii sotsiaalprobleeme: alkoholism, narkomaania, vähemusrahvus, tõrjutus jne. Probleemide kange kontsentratsioon hakkab ehk eriti nooremat vaatajat häirima, aga paar lihtsat tõdemust a la "Tallinn ongi Vene linn" või "AIDSihaigetele tuleks oma linnaosa teha, no ongi ju juba olemas Pelgulinn" mõjusid päris värskena. Karusoo ei olnud oma viimase aja stiilis ("Kured läinud.." ja "Küüdipoisid", kus näitlejad peamiselt seisid ja kõnelesid oma sõnumi publikule ette)eriti kinni. Lavakujundus oli küll sama minimalistlik, aga tegevustiku kiiruselt meenutas lavastus pigem paari aasta tagust Vanemuise noortekat "Auto". 

Lavastaja ei teinud esietendusejärgsel banketil sugugi saladust taotlusest paarikümne aasta taguse menuetenduse "Me oleme 13-aastased" lainel hõljuda - "HIVi" tegelastele olla koguni eelmisest etendusest vanemad välja vaadatud. "HIVi" Tase nii kõrgele siiski ei küüni ja ajastu vaimu tabamine jääb "13-aastastest" veidi ebausutavamaks.

Pelgasin veidi Karusoo langemist tädilikku hurjutamisesse või plakatlikkusesse. Viimast esines alles päris lõpus, kus peaosalised veidi kooliteatrilikult publikusse oma positiivseid sõnumeid hõikasid.

Lavastuse sotsiaalsust rõhutasid piltide vahel laval jooksvad pealkirjad ajalehtedest september-detsember 2001, mil näidendi tegevustik toimus; elulähedust ja propagandatöö praktilist väärtust lisas kavalehe vahele kinnitatud kondoom koos vajalike juhenditega. Teismelised, minge teatrisse - siiralt.

Merle Karusoo lavastatud "HIV"i mängitakse taas Draamateatri väikeses saalis 22. septembril kell 12 ja 19.