Meie elu parimad aastad

Tony Judt paigutab oma Õhtumaa modernajaloos “Pärast sõda” heade aegade alguse aastasse 1989, kui varises idablokk ja tema raudne kardin ning demokraatiapäikese kiired said langeda idaeurooplaste peale. See oli õigluse võit, Teise maailmasõja loodud vägivaldse maailmakorra lõpetamine.

Lennart Meri viis maailmasõja lõpu koguni 1994. aastasse, kui Eestist lahkus viimane okupatsioonivägede sõdur. Siis oli hea aeg käes. Üle maailma levis Francis Fukuyama õpetus, et ajalugu on lõppenud, sest see on täitnud Hegeli ideaali, lihtsalt öeldes: paremaks enam minna ei saa. Nüüd teame, et sitemaks sai küll minna. Aga sellest Fukuyama tookord ei kõnelnud.

Timothy Garton Ash on avaldanud mõtet, et aastani 2001, New Yorgi terrorirünnakuteni, läkski kõik aina paremaks, aga nüüd läheb elu läänemaailmas aina kehvemaks. Eeskätt on paranoiliselt turvatud lendamine, moodsa inimese liikumisviis muutunud tülikamaks. Mureneb inimliigi kokkukuuluvus- ja solidaarsustunne. Niisiis olid head aastad 1994–2001.

Aasta 2001 oli tõesti suurepärane aasta, Eesti võitis tol kevadel Eurovisioni. Sõitsin hommikul pärast võitu Saksamaale ja Eesti ajakirjanike grupi vastuvõtja tervitas meid peaaegu et siira vaimustusega: “You are the first nation in Europa!” Mõtlesin, et saksa ­keeles oleks meie “esimeseks natsiooniks” kuulutamine veel uhkemalt kõlanud.

Sama aasta 11. septembril maitsesin aga parajasti Glorias just Eestisse toodud Kendall-Jacksoni veine Californiast, kui ameeriklasest veiniseletaja sai teate, et miski jama on lahti. Ei pidanud need veinid meie turul kuigi kaua vastu ning uut Ameerika veini pole enam ammugi sisse toodud.

Siiski ei läinud Eesti elu pärast 2001. aastat sugugi halvemaks. Elu edenes, nii meil kui ka Euroopas. Olen tänavu õige mitu korda Euroopas käinud ning Euroopa on paistnud üsna õnnelik.

Olen Euroopa hotellides näinud väga palju vanu õnnelikke inimesi. Mõni neist näib nii vana, nagu ta poleks unustanud mitte üksnes oma hotellitoa numbri, vaid ka kogu olemasolemise. Aga tal on potased jalas ja soeng peas, tal on tugigrupp, ta liigub nagu igavene juut või perpetuum mobile.

Vanurreisijad elavad samamoodi ajalooliste hotellide sviitides baldahhiinide varjus kui koos klassiekskursioonidega odavkettide säästuöömajas, 39 eurot tuba.

2001 veel nii hea polnud. Ööbisime tondilossistuvas juugendhotellis Reini kaldal Bonni serval, kus voodilinad olid lausa auklikuks kulunud, sest pealinn oli hiljuti Berliini kolinud ning peretütar polnud mehele saanud – perebisnis oli raskustes.

Nüüd paistis kõik parem – Euroopa naised on enamasti mehele saanud, olgu või Carla Bruni, kes pärast nii mitut Euroopa pop- ja vaimuiidolit sai oma kogemustepagasisse lisada ka Prantsusmaa presidendi. Millist Euroopa emotsionaalset ühismälu valdab see daam!

Ja too teine prantslanna, Ségolène Royal, kes oleks peaaegu presidendiks saanud. Möödunud suvel ­Jarnacis palus kuulsa konjakimaja vanaperemees Bernard ­Hine kaunitari korraks meie lauda, et talle oma külalisi – kes küll polnudki Prantsusmaa kodanikud ja seega ka mitte tema valijad – tutvustada. Segolene oli eeterlik segu missist ja kuningannast, kiirates soovist koguda oma rahva armastust.

Pärast kõneles proua Hine, et tema enese jaoks on saabunud parimad aastad – ta abiellus hiljuti esimest korda – 68aastaselt.

Vähemasti vanematel inimestel läheb Vanas Euroopas hästi.

Meil läheb jälle halvasti, eriti noorema tel inimestel, nagu kinnitavad viimase aja noorsoofilmid “Tulnukas”, “Klass” ja “Mina olin siin”. Soomes, kus heaolu pinna all voolab hirmu- ja vägivallajõgi (kauhu­joki), on meie heuristilised filmitööd jubedal kombel tee ellu leidnud. Soome on olnud mõneti meie eeskuju, isoveli, prototüüpriik. Millal juhtub seesama meil, küsitakse täna.

Robert Cooper on jaotanud 21. sajandi riike postmodernistlikeks (Vana Euroopa), kellele pole rahvusküsimus tähtis ning kes ei pea oma naabreid kontrollima, ning Teise maailmasõja eelseis suveräänsus­kujutlustes elavateks modernistlikeks riikideks – Uus (Ida-)Euroopa. Pärast Gruusiat on mõte naabrite kontrollimisest taas aktualiseerunud. Lisaks vägivaldseile naabreile on meil ka sisevaenlased, salasilmad ja salakõrvad ning me ei tea, kui suur auk on uuristatud meie kaitsevallidesse. Raske on pättide seast postmodernistide hulka pääseda. Läinud nädala Helsingin Sanomatest oli lugeda nii Johan Bäckmani Eesti riigi kao-kuulutusi kui kolumni, et ehk oli Karl Marxil ikkagi õigus: finants- ja tööstuskapital juba ühinevad, nagu ta ennustas, ning kogu kapitalism käib tema skeemi järgi alla.

Euroopa vanad inimesed on oma pensioni välja teeninud ja nemad suudavad oma taset hoida (olgu või Vene gaasi kütte paistel), noortel pole aga seda millelegi ehitada, tööealisi jääb järjest vähemaks. Meil pole ka vanade olukord kiita. Äsja pandi tänavatele kuulutused: “On pensi, ei ole pensi” (peaks olema “penssi”). Kes pensioniraha ei kogu, peab kempsupaberi asemel pruukima trükisõna ja jooma troinoid. Nende reklaamplakatite tagant paistab “tegeliku elu” rämedus, mille laintesse palga kaotanu langeb. Meil levinud kujutlused vanadusest on ikka veel jubedad.

Majandussurutis ja pettumustunne sunnib inimesi sulge haarama. Maarjamaad täidab hälin ja raev, ulgumine ja hammaste kiristamine. Talv tuleb raske, mööda Vabadussamba böömi klaasi hakkavad voolama Eestimaa taeva kibedad pisarad. Rahvuskehandi vaim on labiilne, kõigub masenduse ja lootuse vahel.

Õpetatud meeste ja rahvalaulikute ennustustele vaatamata pole sellist ajaloolise arengu seaduspärasust, mis aitaks meil tulevikku kaardistada. Ainus võimalus on rõõmustada ja lohutada end asjadega, mis on veel täna võimalikud. Alati on millegi jaoks parimad aastad – mehele saamiseks, luuletuste kirjutamiseks, sügisveiniks punaste vahtrate all.