(outnow.ch)

“Melanhoolia”
R: Lars von Trier.
O: Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland jt.
Kinos Artis.

Oh et tuleks ta juba ja päästaks meid ära sellest viletsusest ja hingepiinast… Kas pole mitte ülimalt egoistlik, lausa ürgselt kuri soovida maailma lõppu, kõige elava lõppu ainuüksi selle pärast, et ei peaks ise enam oma ebamugavate probleemidega rinda pistma? Miks peaksid linnud, liblikad, lilled, putukad, ussikesed, puud-põõsad ja metsaloomad, liivaluited ja ookeanid pihustuma kosmosesse ainuüksi sellepärast, et üks inimene parasjagu ei saa oma eluga hakkama?

Niisuguse lihtsa ja seetõttu ka pettumust valmistava lahenduse käib välja ka Lars von Trier oma viimases filmis “Melanhoolia”, mis juba mõnda aega Artise kino ekraanidel mu sõpradele hetkelist lunastust pakub. Me oleme universumis üksi. Maa on kuri. Õnneks ei ole teda enam kauaks.

Film, mis Wagneri muusika saatel juba esimestel minutitel näitab maalilises aegluubis ära, mida ülejäänud kahe tunni jooksul oodata, on jaotatud kaheks osaks ja need kannavad peaosaliste nimedena alapealkirju “Justine” ja “Claire”. Justine (Kirsten Dunst, pildil tantsib oma ekstsentrilise isaga, keda kehastab John Hurt) on nime saanud markii de Sade’i samanimelisest romaanist. Sadism “Melanhoolias” väljendub kaasinimeste poolt õnnelik-olemise pealesurumises noorele pruudile Justine’ile, kes oma pulmavastuvõtule õemehe mõisas mitu tundi hilineb. Masohhism aga talle väljakannatamatute rituaalide (tordilõikamine, kõned, pulmaöö) vapras talumises. Lähedaste agressiivne mure, kas Justine ikka on õnnelik ning annab endale täielikult aru, kui metsikult õnnelik ta peaks olema (kallis pulmapidu friigist pulmakorraldajaga, abikaasa üllatus – salaja soetatud maatükk noorte õunapuudega jms), ei tee olukorda iga minutiga vaprust kaotavale Justine’ile lihtsamaks. Kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik, näikse Trieri jaoks kujutavat kõige hullemat igapäevast sadismi. Aga Justine ei ole õnnelik ja annab endale aru, et muudab need vähesed inimesed, kes temast hoolivad, samuti õnnetuks, ning sellest õnnetuse nõiaringist ei ole väljapääsu.

Klišeed mestis keskpärase näitlemisega muidugi üksi seda filmi lõpuni ei kannaks – kui poleks jäetud vaatajale piisavalt aega ja ruumi iseenda deemonitele silma vaadata. Pärast kahetunnist “seanssi” on vastuvõtlikumal vaatajal süda paha.

Kui rõõmsa näo tegemisest kurnatud Justine õepoega magama paneb, jääb ta ka ise tukkuma. Ohu märke (haigushoo lähenemist) tajuv õde Claire (Charlotte Gainsbourg) ei lase sel siiski sündida. Mis see on, mis teda õnnetuks teeb, seda Justine sõnadesse panna ei oska – kui ta seda siiski üritab, proovides oma nägemustest (minu tõlgenduses on intro stseenid just nimelt Justine’i nägemused) rääkida, katkestab õde ta poolelt sõnalt. Täna me sellest ei räägi, täna oleme normaalsed, aga mitte haiged. Kuid taevas on süttinud üks võõras punane täht, mis hommikuks on päikese taha peitu pugenud...

Trier tahtis muu hulgas näidata, et kliinilises depressioonis olnud inimestel on reaalses kriisiolukorras lihtsam külma närvi säilitada – sest nad on, nagu öeldakse,juba seal olnud. Ehk – Justine’i jaoks ei ole lähenev maailma lõpp mingi probleem, sest tema maailm lõppes koos pulmade läbikukkumisega – ta teab, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Minu jaoks töötab aga paremini järgmine selgitus: Justine’i pulmad küll lõpevad fiaskoga, aga ta ei paista selle üle eriti kurvastavat – sest ta juba teab. Ta teab, et edasine oleks lollimängimine. Sest need õunapuud ei jõua suureks kasvada. Sest elu Maal saab enne otsa. (Süvakursusest huvitatutele: vaata arvustust küljelt lumivalgeke.blogspot.com.)

Teise osa peategelane Claire seda ei tea. Aga kardab sellegipoolest. Kardab oma lapse pärast, kes võib-olla ei saagi suureks kasvada. Läbi teleskoobi Melanhooliaks ristitud planeeti jälgiv abikaasa John (Kiefer Sutherland) kinnitab, et muretsemiseks pole põhjust, varudes ise salaja siiski igaks juhuks õlilampe ja gaasiballoone.

Kuna aga vaataja teab juba algusest peale, mis sündima hakkab, siis on vältimatu kokkupõrke ootus ehk üks pikk-pikk paanikahoog parajalt piinarikas. Ärritada suudab aga lõpule stoilise rahuga vastu astuva Justine’i jahe ülbus. Nagu öeldud – Justine teab, et lootust pole. Kui ta Claire’ile seda ütleb ja too tal palub viimased hetked temaga verandal punaveini rüübates veeta, arvab Justine, et see on sitt plaan! Milline plaan on maailmalõpu eel siis parem – olukorras, kui igasugused väärtuskategooriad, mis inimene aastatuhandete jooksul kehtestanud, on kaotanud kehtivuse? Trier ei väljenda sellega muud kui empaatia puudumist.

Filmi visuaalne esteetika on tugevalt mõjutatatud muu hulgas Trieri iidoli Andrei Tarkovski “Peeglist”, “Nostalgiast”, “Lunastusest”.