Muide. See maailmakaliibri tegija on estofiil, ta külastab meie randa meeleldi. Jamesi korraldada on läheneva suve "Sun Dance"-festivalil terve lava ning lisaks on ta residentesineja iga kahe kuu tagant Tallinnas ja Tartus toimuval elektrohausiüritusel "Stripped".

Kas võib öelda, et tantsumuusikaajakirjandus on rock’ipressiga võrreldes vabam? Et surve leida "järgmist suurt asja" pole nii tugev ning seosed ja võrdlused varasemate nimedega ei hakka üle koormama?

Huvi uute asjade vastu on alati, aga tantsumuusikapressis on surve väiksem, sest tegu on pigem nišiasja kui massidele suunatud žanriga.

Tantsumuusika ja tantsumuusikapress on olemas olnud alles viimased viisteist aastat ning kanalid, mida mööda muusika kuulajani jõuab, pole nii kindlalt välja kujunenud.

Rock-muusikas on viimase aja areng toimunud rohkem selles, kuidas muusika publikule toimetatakse, kui selles, kuidas muusikat tehakse. Vaata näiteks, kuidas rock’itööstus on hõlmanud veebikeskkonna myspace.com.

Samas näib mulle, et tantsumuusikapublik on tehnoloogiliselt palju teadlikum. MP3-revolutsioon on tantsumuusikat kõvasti mõjutanud. Muusika liigub kuulajale järjest lähemale ja see on suurepärane. Tekkinud on leibelid, mis annavad muusikat välja ainult digiformaadis, samal ajal toimetavad netikeskkonnad, näiteks Juno, kust jõuab muusika kuulajale otse ja kohe kätte. Kokkuvõttes on tantsumuusikastseen väga paindlik.

Rock’itööstus on suunatud massidele ning selle suunamine käib samuti massiga. Võtame iTunesi. Neil on lihtsam tellida suurtelt plaadifirmadelt, kelle materjal on enam-vähem teada, pikad kataloogid ette. Nad ei sorteeri läbi viiesaja väikese leibeli materjali, et leida kaks lugu. Väikeplaadifirmad kurdavadki, et neil pole iTunesi asja.

Samas räägitakse et rock on uus house.

Eee… Mida sa silmas pead?

90ndate teisel poolel, kui Eestis tekkis tantsumuusikamaastik ning muusikaajakirjandus hakkas välismaailmaga rohkem suhestuma, oli house Eestis kesksel kohal. Nüüd on rock-muusika juba mõnda aega leheveergudel ja ka pidudel sarnastel positsioonidel.

Ma ei usu, et suures plaanis nii saab öelda. House oli ja on stiil teiste seas ning rock- ja tantsumuusika on eri asjad. Kuigi emotsioonid, mida me muusikast saame, on samad. See on ilmselt midagi Eestile spetsiifilist.

Ütlesid, et tantsumuusika on nišiasi. Ma pole kunagi Londonis käinud, aga mul on alati olnud stereotüüpne ettekujutus kohast, kus tantsumuusika pehmelt öeldes õitseb. Selle taustal mõjus kolme aasta tagune uudis Muzik Magazine’i pankrotist uskumatuna. Kas Mixmagi on majanduslikult raske teha?

Üheksakümnendate teisel poolel sai tantsumuusikast "järgmine suur asi". Kõik hüppasid rongi peale ja ka majanduslikult näis asi tulus. Aastal 2001 hakkas buum vaibuma ja turg jäi kolme suure tantsumuusikaajakirja – Mixmagi, Ministry ja Muziki jaoks kitsaks. Praeguseks on seis ühtlustunud ning üsna tasakaalus.

Varem olime suure ajakirjanduskontserni väike ning omanike arvates täiesti perspektiivitu üksus. Nüüd oleme osa niššidele keskenduvast ettevõttest ning meil läheb suurepäraselt. Suurte masside sihtimine on tantsumuusika puhul täiesti kasutu.

James rõhutab vestluse kestel korduvalt, et tantsumuusika on nišš, mida rokkmuusikaga üheselt võrrelda ei saa. Ta viitab, et klubikultuuri (mis on massiivne meelelahutusharu) ja klubimuusika vahel pole võrdusmärki. "Neist inimestest," osutab ta klubikülastajatele, "ei tea pooled muusikast midagi." Tegelikult on see isegi optimistlikult pakutud.

Hakkan taipama, et elektroonilise ja kitarrimuusika võrdsus või rivaliteet on petlik: Eestis on muusikairingkonnad nii väiksed, et vahe ei paista teravalt välja. Ent mastaapide poolest ei pääse tantsumuusika viiekümneaastasele suurele vennale – rock’ile – lähedalegi.

Milliseid protsesse sina näed – kuhupoole asi liigub? Mulle näiteks tundub, et big beat hiilib vaikselt läbi breiksistseeni tagasi.

(Naerab) Sa mõtled, mis on järgmine suur asi? Raske öelda… Protsesse toimub kogu aeg ja ei saa öelda, et mingi suund pääseks tantsumuusikamaastikul väga tugevalt domineerima. Selleks on liiga palju liiga erinevaid asju.

Breiksistseen on Londonis suhteliselt väike ning mitte liiga mõjukas, kuigi selle taga seisab väga kindel kogukond.

Mis stseenid hetkel mõjukad on?

Näiteks minimal techno, Berliini saund on väga tugev. Samas ei saa öelda, et oleks üks või paar tuumstseeni, mille ümber tantsumuusika keerleks, kõik suunad on üsna võrdsed ning kõigel ei jõua keegi silma peal hoida.

Oled elukutseline muusikaajakirjanik ning DJ-produtsent. Päris palju muusikat. Kas see on su isiklik, täielik suhe muusikaga või jaguneb kattumatuteks osadeks?

Toimetamine on mu päevatöö, ma teen seda, et ära elada, kuigi see on ka väga meeldiv amet. Otsustasin mõni aasta tagasi Mixmagi toimetaja kohale kandideerida ja nüüd ma seda tööd teengi.

The hardest way to make an easy living?

Well I guess you can say that, yea…