Meie reliikvia on vabadus

Maailmas on päris palju riike, mille nimi on res publica (inglise keeles republic, prantsuse keeles republique), see tähendab ladina keeles üldisi ja/või ühiseid asju. Meil on ka Ühiste Asjade Riik, aga meie riigi nimi on vabariik. See nimi on laenatud sakslastelt, Saksamaa territooriumil on ajalooliselt toiminud vabariike (Freistaat) või vabalinnu (Freie Stadt, Freistadt).

Mitme teise respublika nimes pole sugugi öeldud, et nende sisu ja eesmärk oleks vabadus.

Ungarlaste köztársaság tähendab ühtset seltskonda või seltsi, juutide kehilija kogunisti kogudust. Soomlaste tasavalta polegi kuskilt laenatud, selle sõna mõtles välja aastal 1836 Elias Lönnrot. Ja oli nii geniaalne sõna, et kui seda 1917 vaja läks, polnud kellelgi suuremat kahtlust, et soomlaste riik on just tasavalta. (Nii kirjutab ajakirjas Hiidenkivi (2007/6) Kauko Rumpunen.)

Tasavalta tähendab võrdsusriiki, kohe tulevad meelde ka sellised soomekeelsed sõnad nagu tasavertaisuus, tasa-arvo (võrdsus), tasapaino (tasakaal) ja tasapaksu (ühetaoline ja igav).

Need ongi suuresti Soome riigi eesmärgid. Meie reliikvia, nagu siinsest filoloogilisest ekskursist nähtub, on vabadus! Eesti ja Soome riigi erinev siht tekitab aina segadust ja vajab (eeskätt soomlastele) aina üle seletamist. Tasa-arvo ei ole arvo Virossa, võrdsus pole Eestis väärtus, kirjutab Tuglase Seltsi väljaandes (2008/2) Pirkko-Liisa Rauhala.

Eks see ole tõsi, meie parim kommertsloosung on ikkagi “tunne erinevust!” ja selle kõikvõimalikud modifikatsioonid, kas või kalli auto pakkumine “edasijõudnutele”.

Teine asi, et iseenesest on Soome palju enam klassiühiskond kui Eesti, Soome on omamoodi auastmete riik. Ühiskondades, kus eraomandus on kaua püha olnud, on enamasti välja kujunenud vanad patriitsiperekonnad, meie oleme kõik pärit ühesugustest oludest. Kõik me oleme mõne oma peaministriga koos ülikoolis käinud või autobaasis töötanud, no vähemalt koos viina võtnud. Meil on erinevuseks veel arenguruumi. Vabadus ja võrdsus ei saagi ühel ajahetkel päris tasakaalus olla.

Kuidas Eesti vabariik oma nimelist eesmärki, vabadust, siis parajasti teostab? Mulle paistab, et nüüd, just viimastel, majandusliku tõusu ja poliitiliste seisude teravnemise aastatel on Eesti asunud oma vabadust teostama. See paistab olema eeskätt tahtevabadus, eesti rahva tahte vaba ja sirgjooneline väljendumine.

Ega rahva arvamusest varem palju küsitud. Euroopa Liit oli meile ette andnud kriteeriumid, mida tuleb täita, ja normid, millega tuleb oma seadused harmoniseerida. 1990. aastate algupoolel polnud rahvahulgad sugugi vaimustatud surmanuhtluse kaotamisest, isegi juristid uskusid, et meie kuriteod pole veel “piisavalt euroopalikud”, poliitikud ei tahtnud sel teemal sõna võtta. Ometi kaotati surmanuhtlus kiiresti, sest meie “rahva arvamust” polnud mõtet Euroopa arvamusele vastu seada. Hoidsime madalat profiili, jagasime Maar­jamaa riste ja kiitsime piiskop Albertit, kes meid Euroopaga omal ajal tõhusalt, kuigi ehk liiga jõuliste võtetega lõimis. Alberti pressiesindaja Läti Henriku ülestähendused said meie ajaloovaate aluseks.

Pronksmehe viimine Tõnismäelt bussijaama taha oli suur ja selge märk eesti rahva tahte täitmisest, rahvusdemokraatia toimimisest. Otsustajatele, haritud ja kogenud inimestele, oli tõenäoliselt teada, et see liigutus toob nii välispoliitilist kui ka majanduslikku kahju ning vahest destabiliseerib isegi sisepoliitilist olukorda, ent ometi tehti see ära, sest rahvas (eestlased!) tahtis &ndash ; nagu kinnitas hiljem Reformierakonna populaarsuse järsk tõus. Rahva arvamus oli korraga tähtsam kui ärimeeste huvid ja ühiskonnateadlaste eksperthinnangud. Kuidas niisugust asja nimetatakse? Demokraatiaks, rahva võimuks!

Lõpuks ometi asendus Eestis aristokraatlik targemate võim – mida kehastas kõige markantsemalt Lennart Meri – rahva võimuga. Demokraatia on teadupärast riigi valitsemise vorm, kus täidetakse enamuse, mitte targemate tahet. Lahendused ei pruugi olla arukad, aga nad on tehtud tunde ja südamega. Meenutagem, et Adolf Hitler tuli võimule demokraatlikul viisil ning oleks tulnud ka meie vapsid Artur Sirk ja Andres Larka, kui vanad olijad Päts ja Laidoner poleks riigipööret teinud. Nii toimib valdav enamik läänemaid, seesama juhtus nüüd meiegagi.

Meie vabariik on saanud lõpuks hakata oma demokraatlikku tahet teostama.

Ka kerkivasse vabadussambasse tuleks suhtuda demokraatlikult – kui rahva tahte avaldusse.

See pole küll kunstirahva meelest ilus ega väljenda minu isiklikku kujutlust vabadusest, aga kui rõhuv osa uskmatust rahvusest tahab oma vabariigi Vabaduse platsile saada ristiga vabadussammast, siis peab ta selle saama. See peegeldab meie rahva enamuse tänast vaimuseisu, on sellega kongeniaalne. See on meile paras. Paras mitte parastamise mõttes, vaid paras nagu Baltmani ülikond, mis erinevalt noortele ja trendikaile mõeldud moebrändide omadest mahub selga enamikule eestlastest.

Siiani oli vabadus meie paleus, nüüd näeme peeglisse vaadates tema tõelist palet. Selline asjade käik on normaalne. Ja kui pale pole ka ilus, on see meie endi oma.

PS Mis puutub soomlastesse, siis meie politoloogide väitel kujundavad nende suhteid Venemaaga huvid ja meie suhteid Venemaaga väärtused. Eks viita seegi vabadusele, ideede võidule materialistliku kõhuorjuse üle.