Kolleegid küsivad aeg-ajalt, kas mu arvuti taustapilt väljendab suhtumist  Tartusse. Pildil on salkus juustega hüsteeriline tütarlaps, kes karjub kaaslastele: “Kui ootama jääme, hävitab Tartu ka meid!” – kaader 60ndate b-õudukast “Tartu surmaneedus”, internetist pärit. Tartu oli ses filmis muistne India ravitseja, kelle grupp tudengeid pahaaimamatult surmaunest äratas.

Kolmteist aastat mulle koduks olnud Tartu hävingutoojaks kuulutamine oleks pärast vaevalt nelja Tallinna-talve selge pühaduseteotus. Pealegi on asi vastupidi. Minust on saanud välistartlane, meeldib see või mitte. Vähemalt paari kuu tagant sealset õhku hingata on mulle endiselt hädavajalik.

Kirjutav press kolis Tartust Tallinna nagu kartuliikalduse-aegsed iirlased USAsse – hulgiti ja korraga. Koos Postimehega või tema järel. ERA panga langemine sundis sarnaselt kolima ka pangarahvast. Nüüd suhtub nii mõnigi toonastest tulijaist pealinna kui töötegemise kohta, kust kunagi “õhtule” pääsetakse, kui töö tehtud saab. Suhe Tartu või mõne muu Eestimaa paigaga seob muidki uustallinlasi, olgugi et osa neist kuulutab valjuhäälselt oma õnne provintsi konnatiigist pääsemise üle. Ühe jalaga ääremaadel elamine on Ekspressi toimetuseski levinud elulaad.

Isegi veendunud Tartu-skeptikud lepivad väitega, et Lõuna-Eesti pealinn esindab “pehmeid väärtusi” edukamalt kui Kilulinnaks kutsutud metropol. Tallinn on karmikäeline isa, Tartu emalik, hoolitsev ja halastav. Muide, ka mullusügisese elukoha registreerimise kampaania käigus meelitas Tartu uusi asukaid prääniku – Aura veekeskuse priipääsmega –, Tallinn aga haaras piitsa järele, ähvardades mitteregistreerunuid kõrgemate bussipiletihindadega nuhelda.

Üks sõber, kes pea igal reedel Tartu suunas veniva autorongiga ühineb, kavatses oma auto tagaaknale kinnitada kleepsu kirjaga “IKKA TARTU TAGASI” ja seda ka saatusekaaslaste seas levitada. Eks ikka sealse vaimu lepitamiseks.