Meie ühised kehad

Kristina Šmiguni ebaregulaarne menstruaaltsükkel on saanud seoses dopingukahtlustega avaliku arutelu objektiks. Kuuldavasti võib just see olla põhjuseks, miks sportlase kehast leiti normist suurem kogus teatud hormooni. Eksperdid kirjeldavad kiretutes sõnavõttudes Kristina keha funktsioneerimist: keegi endokrinoloog räägib avameelselt, et hormonaalset seisu naissportlase kehas võivad mõjutada näiteks rasestumisvastased tabletid. Kristina arst lisab, et Kiku on nii tubli ja neid ei võta. Kõik võivad ise edasi mõelda, miks. Arvutigraafikud ajalehetoimetustes meisterdavad üksikasjalikke skeeme, kust on näha, mismoodi hormoon neerupealistest uriiniga põide jõuab ja sealt proovipudelisse, mõttes muidugi Kristina keha.

Ohus on meie ühise keha maine ja saatus ning see õigustab intiimsete üksikasjade detailset kirjeldamist. See, et Kristina Šmigun on inimene, kellel on oma privaatsus, pole oluline. Tippsportlane on rahvuse esinduskeha, ta ei kuulu enam inimesele endale, kõik peavad teadma, mis toimub tema füsioloogias.

Kui Jane Salumäe veel Eesti hüvanguks maratoni jooksis, tegi ajakirjandusele mäletatavasti kõvasti muret detail, et tal on võistlusperioodil sageli kõht lahti.

Õnneks oli Jaak Mael hiljuti haige ainult selg, avalikkusele suhteliselt ebahuvitav kehapiirkond.

Rahvuse esinduskehade funktsioneerimine ei paku üldist huvi mitte ainult Eestis. Mäletan, kuidas eelmise aasta vormel 1 võistluste ajal arutati Soome meedias kõvasti selle üle, kas on hea või halb, et noor vormelipiloot Kimi Räikkönen on võistlustele kaasa võtnud oma tüdruksõbra: kas võimalik seks ööl enne otsustavat starti segab keskendumist autoroolis või mitte? Asja kommenteerisid eksperdid, kes leidsid, et kui Kimi voodis ei hurjastele, on kõik korras.

Ka Soome suusatajate seedimisest, muu hulgas Mika Myllylä omast võistluste pinges, on olnud sageli juttu. Reporterid ei häbene sportlaselt enne starti küsimast, kas kõht on täna korras.

Nagu sportlased, on rahvuse esinduskehad ka missid või modellid, kelle füüsise üksikasju peab teadma kogu rahvas, sest see on avalik, üldhuvitav teave.

Kui Hannes Võrno “Kahvli” saates intervjueeris Playboy fotomodelliks tõusnud neiu Piret Aavat, küsis ta tema rindade kohta, kas need on ikka ehtsad eesti tissid või silikoonid, ning sai kergenduseks kuulda, et Playboy lehekülgi ehib ehe eesti kraam.

Missi ehtsad tissid on kogu rahvuse tissid, nagu ka sportlase Kristina dopingust puhas keha.

Kui selgus, et Londonis tegutseb edukalt keegi Eesti päritolu modell Kaja Vunder, levis avalikkuses kulutulena jutt tema jalgade erakordsest pikkusest, täpse mõõduga. Sihvakad – meetripikkused – eesti päritolu jalad!

Igal suuremal iluüritusel osaleja esindab automaatselt rahvust ja oma tõutunnuste täiuslikkust, ka siis, kui see talle endale väidetavalt korda ei lähe. Carmen Kassi täiusliku keha vilksatamine Fashion TV ekraanil annab lootust igale provintsibeibele – kui kõlbab tema keha, on ka minu oma midagi väärt, sest oleme ühest rahvusest. 89/60/89 demonstreerib keha konverteeritavust rahvusvahelisel areenil.

Huvitav, et kui esinduskehade läbilöök maailmas ja ka laia maailma jäämine näib avalikkust rõõmustavat, siis esindusajude edu ja võimalik eksport tekitab muret. Mõne jalgpalluri tööleping kuskil Inglismaa või Taani klubis on üldrahvalik auasi, kõik hingavad kergendusega, kui mehed oma lepingud jälle pikendatud saavad. Samal ajal keegi ei näi rõõmustavat, kui mõni võimekas noorteadlane pikemaks ajaks välismaa ülikooli jääb, kavatsuseta tagasi tulla, või mõni tippmuusik välismaal püsiva tööotsa saab. Kuskil maailma kolkas miljoneid teeniv korvpallur on rahvuskangelane, samas kui mõnes USA ülikoolis ideid genereeriv ja korralikku palka teeniv eesti soost geenius on kui süüdlane – miks ta kodus Eesti hüvanguks ei tööta?

Eksporditud keha on uhkuseasi, eksporditud vaim reetmine. Keegi ei muretse sellepärast, kuidas meelitada Carmen Kass Eestisse tagasi, näiteks, et ta esineks ERKI või Klementi moeshow’l, samal ajal kui akadeemilised ringkonnad arutlevad palju selle üle, kuidas meelitada kodumaale tagasi maailmas konkurentsivõimelisi ajusid. Või on kellelgi tunne, et neid rahvust esindavaid tasemel kehasid on küll ja küll, samal ajal kui ajudest on nappus?

Võib-olla on põhjus selles, et maailmas läbilöönud vaim on ainulaadne, samas kui ekspordikõlblik keha on vastav mingitele standarditele, näiteks hüppab sama kõrgele kui teised, jookseb sama kiiresti kui teised temasugused. Või on sama blond, pikk, rinnakas jne kui teised.

Raske on mõelda näiteks tipptasemel eesti geneetikust kui üldrahvalikust varast, ta on ikka pigem indiviid ning tema peas toimuv seega massidele arusaamatu. Kimp lihaseid, suured rinnad või dopinguvaba terve keha on aga kõigile kena televiisorist vaadata. Ning sellepärast oleme me kõik Kristina pärast mures.